Mirell Põlma: Ka-ka-ka ehk Milleks kaagutada?

Liigne ka-ka-ka kaagutamime kirjatööle kasuks ei tule. Foto: Ardi Truija

Sõna “ka” tungib peale ja jääb silma peaaegu igast lausest, justkui ilma enam kuidagi ei saaks. Ent tähendus viitab sellele, et nüüd öeldu on millegi poolest sarnane varem mainituga, näiteks “Maria armastab üle kõige lõvikutsikaid, Märt ka” või “Maria leiab, et seesugune käitu­mine on taunimisväärne. Ka peaminister on seda meelt”.

Või on lühikese sõna ülesanne hoopis rõhutada midagi. Aga kui igast teisest lausest vaatab vastu “ka”, mõjub see ­nagu ülipüüdliku õpilase konspekt, kus usin noor, oskamata tähtsat ebaolulisest eristada, on 90 protsenti tekstist markeerinud. Sel moel ei tundugi enam miski niivõrd tähtis, et seda peaks ülejäänu seast esile tooma. Ja tulemus on sootuks vastupidine.

Aga kui igast teisest lausest vaatab vastu “ka”, mõjub see nagu ülipüüdliku õpilase konspekt, kus tubli noor, oskamata tähtsat ebaolulisest eristada, on 90 protsenti tekstist markeerinud.

“Ka” õnnestub enamasti kas ära jätta või asendada gi- või ki-liitega (näiteks “Mariagi imestas seesuguse olukorra üle”), sõnadega “samuti”, “ühtlasi”, “veel”. Eesti keeles on sõnu rikkalikult, kasutagem neid!

Niisamuti vohavad kirjutistes liiasuse musternäidised nagu “sealhulgas ka”, “muu hulgas ka”, “samuti ka”, “ühtlasi ka” ja “veel ka”, millest viimsest kui ühest peab “ka” ära võtma. Sisu jääb samaks. Milleks põhjendamatult korrutada, kui saab end märksa lühemalt väljendada? Lihtsuses peitub võlu.