Juhtkiri: Küüditamist ei tohi unustada

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Pärnu Leinapargi kõrval asus Papiniidu raudteejaam, kuhu koondati juuniküüditatud.

FOTO: Urmas Luik

Juuniküüditamise aastapäev viib taas mõtted ajaloolisele ülekohtule. Üle 17aastasi ehk täiskasvanuid, kes 14. juunil 1941 loomavagunitesse aeti, on elus võib-olla veel mõni. Vahetut ajaloolist mälu kannavad edasi need, kes tol ajal olid alla 17aastased.

14. juunil alanud ja paar päeva kestnud küüditamisaktsioon oli aegsasti ette valmistatud ja nimekirjad koostatud. Julgeolekutöötajatele olid abiks isegi telefoniraamatud, sest kui elamises oli telefon, võis järelikult suure tõenäosusega olla tegemist sotsiaalselt võõra elemendiga. Massiküüditamine Eestis, Lätis, Leedus, Lääne-Ukrainas, Lääne-Valgevenes ja Moldovas (Bessaraabias) puudutas umbes 65 000 inimest ja oli loogiline jätk Molotovi-Ribbentropi pakti sala­klauslitega kaasnenud Balti riikide, Ida-Poola ja Rumeenia alade okupeerimisele ja annekteerimisele.

Veidi enam kui 10 000 juuniküüditatust hukkus esimesel ­Siberi talvel ja 1942. aastal umbes 6000. ­Kuni 17aastasi alaealisi oli “sotsiaalselt võõra elemendi” hulgas 36–38 protsenti. Neid lapsi nuhtles saatus teistki korda. Pärast sõda oli noortel võimalus sugulaste olemasolu korral Eestisse tagasi pöörduda. Nad korjati uuesti kokku 1949–1951 ja saadeti teist korda priiküüdiga töörahva paradiisi avarustesse. Alles 50. aastate keskel õnnestus kodumaale tagasi tulla.

Esimene aasta, 1940–1941 NSV Liidus pühkis viimasedki illusioonid isegi neilt, kellel neid võis olla. Seda mõtlemapanevam on lugeda tänasel arvamusküljel professor Peeter Järvelaidi kirjutist Kasahstanist. Kasahhid kannatasid rängalt punavõimu tõttu, ent ometi on neil kiiks nõukogude riigist kui ­millestki säravhelgest.

Massiküüditamisi ei tohi unustada, sest mis unus­tatud, kipub ­korduma.

Massiküüditamisi ei tohi unustada, sest mis unustatud, kipub korduma. Sama on vabaduse, demokraatia ja omariiklusega – need vajavad pidevat hoolt ja kindlustamist, et keegi ei peaks enam kunagi taluma seda, mida olid sunnitud kannatama juuniküüditatud.

Tagasi üles