Galerii: avati mälestuspink Valter Ojakäärule

Pärnu kesklinna Lastepargis avati Valter Ojakääru 95. sünnipäeval temale pühendatud mälestuspink.

“Juba eelmine aasta mõtlesime, kuidas Pärnu linna aukodanikke jäädvustada linnaruumis. Üks mõte on jäädvustada muusikuid kontserdimajas bareljeefidega. Aga arvasime, et aukodanikud peavad olema nähtaval ka avatud alal, kus inimesed saavad jalutada, ja samal ajal oleks jäädvustus kasulik. Möödunud aastal sai avatud maestro Neeme Järvi pink, aga sel aastal on Valter Ojakäärul 95. sünniaastapäev ja tekkis mõte paigaldada järgmine pink, mis sai täna kenasti paika,” lausus Pärnu linnapea Romek Kosenkranius pingi avamisel.

“Kiri, mille Valter Ojakääru lähedased saatsid, oli tohutult liigutav. Nende sõnad, mis nad telegrammis edastasid, oli kõik, mida vaja,” ütles meer.

“Mul on hea meel ja ma loodan, et see pink peab vastu meie linnaruumis ja inimesed sellest hoolivad. Mul on hea meel, et Neeme Järvi pink on vastu pidanud ja näitab, et meie inimesed ikkagi austavad on linnakodanikke. Loodan, et ka see pink saab inimestele omaks,” rääkis Kosenkranius.

Valter Ojakääru lähedaste kiri

Pöördume sellel kaunil ja meeldejääval päeval suure tänutundega teie poole, kes olete korraldanud imelise sündmuse Valter Ojakääru mälestuseks.

Meenutame praegu Valterit sellisena, nagu nägime teda oma pere keskel, kõige vahetumalt, inimesena oma kodus. Papa Valter oli ääretult soe, elurõõmus, lõputu huumorimeelega, lõputult toetav ja abivalmis, hooliv ja hoolitsev inimene, abikaasa, isa, vanaisa, vanavanaisa. Ta oli see, kelle poole võis alati pöörduda, kes leidis vastused ka kõige keerulisematele küsimustele või lahenduse eri olukordadele.

Vastuse leidmises mängis suurt rolli tema ülimalt suur erudeeritus, ta luges palju, tal oli hea mälu, mis talletas kõik. Kui vaja, oli info sellega alati omast käest võtta, ja seda mitte ainult muusika vallas.

Igapäevaelu koduste keskel ei kuulunud aga mitte ainult kõige lähedasematele inimestele. Valteri telefon helises pea hommikust õhtuni. Talle helistati, et küsida muusikaalast infot või nõu, talle helistasid sõbrad, kes lihtsalt soovisid Valteriga rääkida. Kõnesid tuli nii Eestist kui välismaalt.

Valterile oli heade suhete hoidmine kõige lähedasemate, kolleegide, sõprade ja kaugema ringi inimestega ülimalt tähtis elamise osa. Ta hoidis kontakte, pidas aktiivset kirjavahetust, viimased ligemale 15 aastat ka e-kirjade kaudu. Ühesõnaga, Valter Ojakäär oli inimene, kes oli valmis olema kõigi jaoks, kes tema poole pöördusid, kes temaga olid kord kontakti loonud.

Just eelkõige sellepärast tunneme tänulikkust, kui väga oluline on Valter Ojakääru mälestuspingi olemasolu Pärnus. Pink, mis on avalikus ruumis, kus võib  jalga puhata, kus Valter on jällegi justkui kõigi jaoks olemas ja teda ei ole unustatud. Ta väärib seda, kogu südamest.

Usume, et pärnakad teavad, kui väga sügaval südames Pärnu Valteril oli, sellest on palju kirjutatud, sellest on ta rääkinud. Pärnu on Valteri sünnipaik, lapsepõlve rõõm ja mängumaa, noorusaeg, kooliteekond. Hiljem muusikutee algusaeg ja see ütleb juba kõik. Kontakt oma armsa Rääma kooli, direktor Elmo Joaga oli talle väga oluline. Naeratus tuli tal alati huulile, kui räägiti poistekoor Valterist.

Valter ei näidanud kunagi välja uhkust, kui ta sai aga täpselt kümme aastat tagasi Pärnu aukodanikuks, tundsime kõik, kui uhke ta selle auväärt tunnustuse üle oli.

Tema suurim soov oli, et ta saaks kunagi tagasi oma sünnilinna ja pererahulasse. Kahjuks nii ei läinud. Nüüd puhkab Valter oma abikaasa ja poja kõrval Tallinnas Metsakalmistul.

Kuid täna on Valter kindlalt siin ja praegu koos kõigi teiega. Ta poleks jäänud tulemata, ehk juba istubki pingil muheldes.

Meie siiras, südamest tulev tänu teile kõigile, kes olete praeguse kauni sündmuse loomisega seotud. Olge terved! Edu Pärnu linnale, headele ideedele ja nende teostumisele!

Valter Ojakääru pereliikmed:

lapselaps Jaana Ojakäär-Kitsing perega – Dimitri Kitsing, Mattias Thor Kitsing, Markus Theo Kitsing, minia Inge Ojakäär