Vati sees ei õpi hakkama saama

Möödunud kooliaastal saadeti Pärnu Rääma põhikooli õpilased metsa. Mitte niisama, vaid looduses hakkama saama. Kogenud instruktori käe all muidugi.

Ettevõtmise eesmärk oli anda lastele õpetust, kuidas käituda ja mida ette võtta, kui nad peaksid põhjusel või teisel sattuma ilma täiskasvanute kaaskonnata looduse rüppe. Seesugune olukord pole kurbade näidete varal sugugi ilmvõimatu.

Projekti algataja, Rääma põhikooli inglise keele õpetaja ja 6. klassi juhataja Tage Kaas tunnistas, et peamine metsamineku ajend oli läinud suvel Lätis Liepajas kaduma läinud väikese poisi kurb lugu.

„Nägin seal, kuidas tema otsimiskuulutused levisid üle linna, kuidas inimesed kogunesid suurtesse gruppidesse ja teda otsisid. Nagu hiljem selgus, astus poiss vale bussi peale, sattus paanikasse, läks suvalises peatuses maha, eksis metsa ega osanud seal hakkama saada ja pidi jahedale ilmale alla vanduma,“ meenutas Kaas mullu Lätis aset leidnud traagilist juhtumit, mille kajastus Eestissegi jõudis.

Suve lõpu poole hakkas Kaasil peas tiksuma mõte, mida annab õpetajal teha, et säästa oma õpilasi halvimast. „Vaevalt meist keegi ette teab, millal ja kus ta ohtlikku olukorda satub. Reaalsus on see, et tõenäoliselt ei jääks minagi metsas ellu, sest mu oskused selles valdkonnas on üpriski olematud,“ nimetas ta põhjuse, miks ta otsustas haarata härjal ise sarvist ja asuda kõrvaldama vajakajäämisi nii oma kui laste teadmistepagasis.

Teadmised Kaitseliidu kohta

Kui Kaas klassis ideest põgusalt rääkis, tekitas see õpilastes elevust. Mõnes pisut ehk hirmugi, mis arvatavasti tähendas, et järelikult oli neilgi teadmistest vajaka. See andiski innustust teemaga edasi tegelda ja professionaalide poole pöörduda.

„Kuna elan pere kaudu Kaitseliidu tegemistele pidevalt kaasa, tean, et üleelamine on kaitseliitlase väljaõppe osa. Uurisin Pärnumaa malevast, kas neil on seal kedagi, kes oleks nõus meid sellel alal juhendama,“ rääkis Kaas, kuidas ta Kaitseliiduni jõudis.

Malev juhatas ta Lääne maakaitseringkonna veebli ja üleelamisinstruktori Hannes Ausi juurde, kes mõttest kohe kinni haaras. Koos hakati pidama plaani, kuidas õpetada lapsi metsas keerulises olukorras toime tulema, ennast ja kaaslasi aitama ja niiviisi ellu jääma.

Kuna Eesti geograafiline asend mõjutab suuresti meie kliimat, on eeldused eri ilmaoludes hakkama saada erinevad. Seetõttu otsustati kogu programm jaotada osadeks aastaaegade järgi.

„Kolm õppepäeva tulenes soovist kasutada ära meie imeliselt vahelduvad aastaajad. Igal sesoonil on omad erisused, millega arvestada: kuidas otsida toitu, ehitada varjualust, teha lõket,“ selgitas Kaas, miks valiti lähenemine, mis tipnes kooliaasta lõpus väliööbimisega. See oli paljudele lastele täiesti uudne kogemus.

„Neid lapsi oli ikka üsna palju, kes polnud metsas ööbinud. Umbes kaks kolmandikku olid esimest korda telgiga metsas ja said magada magamiskotis,“ avaldas vanemveebel Aus tõsiasja, mis tuli talle väikese üllatusena.

Õpetaja hinnangul peitub selle tõsiasja põhjus perede kiires elutempos ja nii-öelda valmis lahendustes, olgu need siis lõbustuspargid või veekeskused või mingid kolmandad kohad, kuhu jõudmine ei nõua ülemäära suurt pingutust.

Linnakeskkonnast välja

„Tänapäeva linnainimesel kipub ununema, kuidas looduses üldse olla,“ rääkis Aus, kes on veendunud, et õpetaja Kaasi algatus sobib suurepäraselt linliku eluviisi tasakaalustamiseks.

„See annab võimaluse viia linnalapsed linnakeskkonnast välja ja näidata neile maailma hoopis teise nurga alt. Ühtlasi saavad lapsed nutiseadmete vahelesegamiseta veeta aega värskes õhus, õppida koos tegutsema ja üksteise eest hoolitsema,“ kinnitas Aus, leides, et selliseid ettevõtmisi peaks rohkem korraldama.

„Gümnaasiumis on riigikaitsetunnid, kuid need on üles ehitatud natuke teistmoodi. Programmis on küll riigikaitselaager, orienteerumine ja telgi püstitamine, kuid looduses niisama viibimist ja seal hakkamasaamist on vähem,“ tõdes Aus, kes kaitseliitlasena on kokku puutunud ka riigikaitseõpetusega.

Vanemate ja nooremate õpetamise vahel pole tema sõnutsi erilist vahet. Suuremad on rohkem teadlikumad, kuid teevad asju tihtipeale nii, nagu on neile mugavam, mitte nii, nagu peab. Väiksemaid peab küll rohkem jälgima, et nad endale või teistele viga ei teeks, kuid nad on õppimisaltimad ja omandavad teadmisi kiiremini. Oluline on, et ei piirdutaks klassitundidega.

„Tõeline õppimine algabki mugavustsoonist väljaspool. Leian, et enda elu säästmist pole mõtet õppida puhtalt teoreetiliselt ega vati sees,“ nõustus Kaas veebel Ausiga.

Õpetaja ootused, et metsas tegutsedes saavad käed-jalad märjaks ja mustaks, igatahes läksid täide. „Panin vaimu valmis, et kõik kaasa teha, saada ise targemaks ja ehk näidata õpilastele, et tegelikult õpib just ebamugavast olukorrast palju. Ma olen kindel, et see läks korda,“ võttis Kaas ettevõtmise kokku.

Loe ka neid

Tagasi üles