/nginx/o/2016/02/01/4957067t1h411e.jpg)
/nginx/o/2018/06/20/7912632t1h0ef5.jpg)
Üle kuuajase vahega pole suuremas osas Pärnumaal korralikku vihma tulnud. Rannalinnas võib-olla löödi nädalavahetusel päikesenautlejate tänavune esimene plaažirekord, kuid neid, kes kasvatavad aia- ja põlluvilja ning peavad varuma kariloomade ninaesise, murrab mure. Ütleb ju vanarahvaski, et “põud peab vihma jäljed ära tasuma, aga vihm ei jõua põua jälgi tasuda”.
Niidetud maa krõbiseb jala all, metsad on nii kuivad, et matkamehel oleks lõkke süütamine käkitegu. Seda ei tohi praegu teha isegi riigimetsa ehitatud puhkekohtadeski. Iga päev korratakse teleris ja raadios ilmateate lõpus, et “meie metsades valitseb suur tuleoht”. Aga metsad on lahti puidutöösturitele, raie käib masinatega ööd ja päevad, puitu varutakse talupojatarkust eirates.
Kõrbekuivus on selline, et arutu jaanitule tegemine tõotab pritsumeestele tulist vahetust.
Kõrbekuivus on selline, et arutu jaanitule tegemine tõotab pritsumeestele tulist vahetust. Astuge korraks pruuniks tõmbunud teeservale või katsuge käega sammalt metsaveeres ja te saate aru, et traditsioonid on üks asi, tegelikkus ja vastutustunne hoopis teine.
Ilmatargad ennustavad metsakuklaste pesa kõrguse ja jumal teab mille järgi, milline tuleb mingi aastaaeg. Satelliidipildi jälgijad ei söanda pikki prognoose anda, aga isegi siis, kui jaanipäev tuleb vihmane, ei jõua mõni sabin maad läbi kasta. Veel ärevam on lugeda ülipopulaarse Metsavana arvamust, et jaaniõhtul peab ennast kõva tuule kaitseks korralikult riidesse panema.
Kuivus ning kõva ja sädemeid kaugele lennutav tuul on väga halb kombinatsioon. Seekord on vaja päästeteenistuse jaanieelseid manitsusi võtta kui tõsist muret selle pärast, et neil, kes tikust tuld tõmbavad, jätkuks arusaamist kaasvastutusest, kui olukord väljub kontrolli alt. Omaette olemise asemel võiks valida korraldatud jaanitule, sest 23. juuni ürituste afiššidelt leiab neidki pidusid, millele sissepääs on prii.