/nginx/o/2018/06/21/7914178t1h5120.jpg)
Kõige aastaaegade teadlikum on Pärnu linnavolikogu. Kord lähiminevikus pidasid nad nii andunult istungit, et sattusid märkamatult talvest kevadesse. Eile astuti töiselt jageldes, nägeldes ja palju tühja juttu kedrates kevadest suvesse. Seekordset aastaaja vahetust kviteeriti üksmeelse aplausiga. Ülejäänus oli nagu alati üksmeelt napilt.
Eestlane on jaanilõkke rahvas, sadagu või pussnuge ja väikesi poisse. Juba esivanemad mõistsid lõkke tähtsust, sest see andis sooja väljastpoolt. Ühine laul lõkke ääres tegi rinna rõõmsaks, klähv lepikuliisut rinnaaluse soojaks ja andis laulule võimsust, nagu liiter bensiini tõstis kolhoosilõkke kõrgust. Miskipärast on enda jaanikute külastamise kõrgajast meeles, et sageli patustati vanade rehvide tulle veeretamisega. Grillilt tõusvat isuäratavat lihalõhna meenub vähem, ju ei olnud grillimaterjaliga väga laiutada.
Veel mõne päeva eest tundus, et tänavune suve algus võib ajalukku minna jaanilõkke ametliku keeluga. Õnneks see, kes taevase kastmisvee fonde jagab, halastas ja vihmaluugid läksid valla. Seetõttu tundub, et veedame üsna tavalise ja Eesti keskmise jaaniaja. Vähemalt lähinaabrid lubavad olulisteks päevadeks eri koguses sademeid ning lõkkelised peavad riietuma vihma- ja külmakindlalt.
Kui ilm niigi ei soosi, olgu siis vähemalt lõke stiilne, ehk põletame vaid töötlemata puitu ja oksi, kiletamata pappi ja paberit. Jahedavõitu jaaniaja teeb mõnusaks lahe seltskond.
/nginx/o/2016/02/19/5064433t1h7a67.jpg)