/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)
Eilne nädalaleht Eesti Ekspress tõi avalikkuse ette võika loo sellest, kuidas lastekaitsjad avastasid Eesti väikelinnas suurest paneelmajast neli nälginud ja haiget last, kes kasvasid üles kõrvuti koertega, sõid loomadega samast kausist, haukusid võõraste peale, nutmise asemel niutsusid ja ulgusid ning pissisid jalga tõstes nurka.
Kurval kombel oli laste sõna otseses mõttes piinamine kestnud pikka aega ja kuigi majanaabrid olid toimuvast korduvalt politseile teada andnud, ei suutnud keegi lapsi sellest põrgust päästa. Tagatipuks on laste ema ja tema elukaaslane ajalehe väitel veendunud, et pole midagi halba teinud ja lapsi neilt ära võtta ei tohi.
Lugedes seda artiklit, tekib õigustatud küsimus: mis riik see on, kus selline asi võimalikuks osutub? Erandlik või ei, aga illustreerimaks olukorda, et lastekaitse lonkab Eestis mõlemat jalga, väärib juhtum kindlasti tähelepanu.
Olukorrale juhtis tähelepanu ka lastekaitseliidu president Katrin Saks, kes ütles Postimehele, et laste väärkohtlemise juhtumeid on väga raske ennetada ainuüksi seetõttu, et majandussurutise ajal olid just lastekaitsetöötajad need, kes omavalitsustes ühena esimestest koondati, ja järelevalve riskiperede üle on praegu puudulik.
Teisele olulisele nüansile osutas lastekaitseliidu juhataja Alar Tamm, kelle hinnangul on kehtiv lastekaitseseadus ajale ammu jalgu jäänud. Just aegunud seaduse tõttu olevatki jäänud politsei teavitamine laste väärkohtlemisest tulemusteta.
Igal juhul peavad sellest kohutavast juhtumist järeldused tegema nii lastekaitsjad, omavalitsused, valitsus kui riigikogu.
Nii drastiline juhtum, kui Eesti Ekspress kirjeldas, võib tõesti olla Eestis ainuke, kuid mõelgem siiski hetkeks sellele faktile, et eelmisel aastal võeti Eestis arvele 2054 vanemliku hoolitsuseta ja abi vajavat last. See on väga suur hulk ja kui palju võib neid veel olla, ei tea kahjuks keegi.
/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)