Andri Arula: Seadus ei asenda viisakust

Parkimine jalakäijate ülekäigurajal peatumist keelava märgi mõjupiirkonnas on näide hoolimatust suhtumisest kaaskodanikesse. Foto: Ants Liigus

Kohalik ettevõtja Andri Arula teeb ettepaneku suhtuda liikluses ja mujal kaaskodanikke häirivatesse sigatsejatesse täisleppimatusega.

Poleemika jalgratturite õiguskuulekuse ja võime üle arvestada kaasliiklejatega on viimased paar nädalat palju mõtlemisainet andnud. Mõnikord jääb mulje, et ratturitele antud lisaõigused on nii mõnegi neist ilma Red Bullita lendu tõstnud. Süstitakse jalgteedel ja ristmikel, korralekutsujatele väidetakse, et neil on selleks õigus.

Süstijat ei huvita, kas õigus on väidetav või päriselt olemas. Ta arvab, et temal on õigus teha just seda, mis parasjagu pähe tuleb. Kahjuks ei liigu “oma õiguse” teadjad üksnes tänavatel jalgratastega. Neid jagub mujalegi. Kellele siis ei meeldi muusika? Aga vali muusika? Eriti veel nii vali muusika, et bass paneb kõrvalkorterite aknad värisema? Usun, et selliseid on vähe, aga paraku tekib neid järjest juurde. Kui oma väikese lapse päevauinaku pärast muretsev pereisa läheb melomaani ukse taha vaiksemat muusikat paluma, saab temagi teada, et melomaanil on “oma õigus”. See “oma ­õigus”, mis on kirjutatud heakorraeeskirjadesse ja mille järgi öörahu kehtib alles õhtupimedas. Ei morjenda teda pereisa selgitused ega ähvardamine politseiga, sest temal on “õigus”, mida ta endale sobival äranägemisel kehtestab. Mis sest, et nii häirib ta kaaskodanikke.