Homsest muutuvad Pärnu maakonnas bussipiletite hinnad. Tööeas pärnumaalasele läheb kuukaart ligemale viis eurot ehk kolmandiku võrra odavamaks. Inimesele, kes ei ole maakonna elanik, kallineb päevapilet pea kaks korda, viie päeva pilet kolm korda ja kuukaardi hind kerkib koguni 45 euroni ehk neli ja pool korda.
Pärnu ühistranspordi keskuse juhataja Andrus Kärpuk on seda 45eurost kuukaarti nimetanud turistipiletiks. Mina ei saa aru, mil moel on õigustatud kohalike ja mujalt pärit inimeste sõidu tohutu hinnavahe.
Kui väita, et turistid ei sõidagi Pärnus või 45eurose kaardiga sõitjaid tuleb käputäis, tekib küsimus: miks piletihinda sellisel moel üldse kruvida? Kas on soov, et meie bussidega ei sõidaks ükski pikemalt paigale jäänud turist?
Kui väita, et ühistransporti kasutab arvukalt linnakülalisi ja see avaldab märgatavat mõju piletimüügitulule, on paslik pärida sõnumi kohta, mida Pärnu kui turismipiirkond väljapoole saadab. Koorida külalistelt seitse või siis konkreetsel juhul neli ja pool nahka?
Koorida külalistelt seitse või siis konkreetsel juhul neli ja pool nahka?
Suure rühma, keda senisest kõrgem bussipileti hind puudutab, moodustavad siin töötavad inimesed, kes pole end maakonda sisse kirjutanud. Mulle tundub, et siia ongi koer maetud. Vähemalt üks. Ülimalt ebavõrdse hinnaga kuukaart avaldab survet, registreerimaks end Pärnu maakonda. Säärane survestamine tundub ajast ja arust, kuna üha rohkem leidub kaugtööd tegevaid inimesi, kes soovivad koduriigis vabalt asukohta vahetada.
Teine, suuremgi koer peitub ühtse piletisüsteemi reeglites. Süsteemiga on liitunud kõik Pärnumaa vallad ja on antud teada, et tahtmise korral võivad ühineda meie maakonna naaberomavalitsusedki. Viimasena mainitud variant tundub ebatõenäoline, küll on kindel, et pealemaksmise hirmus ei astu ükski juba ühinenud omavalitsus süsteemist välja.
Kõik sarnaneb allilma kultuurist tuttavaga: süsteemi mittekuulujaid maksustatakse julmalt ja sealt väljuda soovijad pannakse fakti ette, et selle eest peab maksma palju ja kaua.