Tiit Kask: Pärnu pärand vaatab ju vastu kuurordi, parkide, arhitektuurina

Vana mjudaravila on Pärnu 180aastase kuurordi sümbol. Pärnu muuseumi pedagoog Tiit Kask on pühendunud kuurordi ajaloole ning kirjutab sel teemal doktoritööd. Foto: Mailiis Ollino

Pärnu muuseumi pedagoog Tiit Kask on malbe olekuga nagu käitumisõpikust välja astunud mees, kelles ei aimu enam lutsulikku Tootsi. Aga just selle “Kevade” tegelasega võrdleb ta ennast nüüd, mil kooliaeg aina kaugeneb. Püsimatu rüblik, õpetaja laps, oli koolis ja tänaval tähelepanu keskmes ja iga temaga seotud pahandus võimendus klassikaaslaste tempudega võrreldes topelt. Tõik, et isa on tunnustatud metallitöötegija, ei vabandanud poissi välja.

Millele tuginesite, kui kodulinna Tallinnast ettepoole tõstsite?

Pärnule on kõik võimalused kätte antud: traditsioonid, ajalugu, loodus, asukoht. Et kas 100ga või mitte, vahepealset varianti ei saa Pärnul olla. Tajusime väga õigel ajal seda, et võime julgelt edasi minna, kasutades 1930ndate teise poole Pärnu mainet ja traditsioone. Neid väärtusi, aga uues kuues ja uute tähenduste loomisega siia juurde. Kokkuvõttes see õnnestus. Suvepealinna tiitel võinuks ju jääda ühe hooaja anekdoodiks, et provintsilinn tahtis ennast kergitada, sest kogu Eesti teab: ega Tallinnast üle ole miski.

Aga järelikult see oli nii veenev, tabasime õige aja. Lastes silmade eest läbi 1992. aasta ja kolm järgmist turismimessi Tourest, tundub, et mõistsime esimesena: sihtkoha tutvustamisel, linna kui terviku või linna ja Pärnumaa tutvustamisel peab olema sõnum, millel on raamid, värv, kujund, tähendus. Hakkasime seda tegema, alguses asukohapõhiselt, et oleme Via Baltica ääres. See oli nii romantiline, uus mõiste, mis 1991–1992 hakkas tulema. Meie esimene slogan oli oma arust bravuurne: “Via Baltica – vivat Pärnu!”. See tundus nii ilus ja tore.

1990ndad ei tule tagasi, aga sellega kadus õhingi. Oleme vajunud olesklemisse ja usaldanud mainekujunduse PR-firmade hoolde.

Meie eesmärk oli silma paista, näidata Tourestil, et Pärnu on enamat. Näiteks saime 1993. aastal kokkuleppele Herbert Murdiga ja tema tegi meie boksi džässikohviku. Iga päev oli elav muusika, toitlustamine. Kasumit Murdi Fiesta International ei saanud, tähtsam oli maine ja emotsioon.

Järgmisel korral võtsime linnaorkestri puhkpillid ja Laine Mägi tantsutüdrukud, tegime kollase paberi peale “Pärnu suve” reklaamidega flaierid ja muusika saatel marssisime paviljoni mitu korda läbi ja Eesti turismi näitus kolletas meie reklaamidest sõna otseses mõttes, aga paar päeva hiljem läks Estonia põhja. See andis tagasilöögi.

Kuid järgmisel aastal sättisime seinapaneelile kuldsete väikeste tähtedega “Suvepealinn Pärnu”. See oli kohviku sein ja selle juures hakati pildistama. Siis tekkis äratundmine, et see vist võetakse omaks, et järsku mängiks seda mängu suuremalt. Leppisime Tallinna linnavalitsusega kokku, et keskaja päevade piduliku lõpetamisega Raekoja platsil annab Tallinn pealinna tiitli suveks meile, puhkavad talvisest väsimusest ja tulevad sümboolsele tiitlile Pärnu järele.

Olime esimene linn, mis sõlmis Tallinnaga turismialase koostöölepingu, allkirjastasime selle vabaõhumuuseumis ja leppisime kokku, et Pärnu turismireklaam on alati Raekoja platsis väljas.