Koidula pargi lugu

Kalev Vilgats
, Pärnu Postimehe arvamustoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lydia ­Koidula park 20 aastat ­hiljem, juuni ­lõ­pus­ 2018.
Lydia ­Koidula park 20 aastat ­hiljem, juuni ­lõ­pus­ 2018. Foto: Mailiis Ollino

Kaks aastakümmet tagasi jõuti Pärnu parkide rekonstrueerimiseni ja esimesena võeti käsile Koidula park. Tööd vältasid kogu kevade ja suve alguse. Urmas Luige 9. juuli 1998. aasta pildilt on näha, et põhiosa pargist on valmis, lõpetamist vajab veel Café Grandi poolt parki viiva tee kattekivide paigaldamine. Samuti oli kujundamisjärgus osa lillepeenraid ja paika polnud pandud kõiki pinke. Pildi saamiseks pidi Luik lendama või pildistama tõstukilt.

AS Pärnu Teede juhataja Heiti Popp ütles toona juuni algul Pärnu Postimehele, et park peab valmis saama 19. juuniks. Alanud oli pargi barjäärist väljapoole jääva kõnnitee ladumine. Kõnnitee oli punastest kividest, kusjuures tee ja barjääri vahele jäi umbes poolemeetrine mururiba. Plaan nägi ette, et barjääri sisemisse äärde istutatakse terve ringi ulatuses põõsad ja Koidula ausamba ette roosipõõsad.

Barjääri sisse jäävat kõnniteed pidi laotama hallist plusskivist. Värvivaliku tingis traditsioon. Nimelt olid kõnniteed varem müüri sees kaetud halli ja väljaspool müüri punase telliskivikillustikuga.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles