Selleks, et aru saada Raavo Raadiku 3. juuli Pärnu Postimehes toodud etteheidetest (vt “Puudega bussipiletireform”, PP 3.07), tuleb selgitada eri puudeastmeid ja tööhõivereformist tulenevaid muudatusi. Puudeastmeid on kolm: keskmine, raske ja sügav. Riigikogus vastu võetud ühistranspordiseaduse järgi võivad puudega inimestest ühistranspordis tasuta sõita kuni 16aastased puudega isikud, sügava puudega inimesed, raske nägemispuudega isikud ja sügava või raske nägemispuudega isiku saatjad.
Teet Roosaar: Kes võitis, kes kaotas
Pärnu linnavolikogu on tasuta sõitjate ringi märkimisväärselt laiendanud, lisades näiteks kuni 18aastased puudega isikud, nende saatjad ja sügava puudega isiku saatjad. Mõne puudega inimese tasuta sõit sõltub Pärnumaa sissekirjutusest. Need on eestkoste all olevad isikud, töövõimetuspensionärid ja puuduva töövõimega isikud.
Mõistan nende pärnakate pahameelt, kellele töötukassa on määranud osalise töövõime. Teet Roosaar
Töövõimetuspensionärid on need, kelle töövõimet pole veel hinnatud. Juurde neid ei teki, kuid varem määratud staatus kehtib tähtaja lõpuni. Mõnel on see tähtajatu ehk sisuliselt surmani. Seega ei vasta tõele Raadiku väide, et töövõimetuspensionärid kaovad selle aasta lõpuks. Puuduva töövõimega pärnumaalastele on sõit linnabussides tasuta, osalise töövõimega mitte.
Varem võisid keskmise ja raske puudega inimesed osta linnabussiga sõitmiseks sooduspileti. Uutes soodustustes puudeastmeid enam pole ja need on asendatud puuduva töövõimega isikute tasuta sõiduga.
Mõistan nende pärnakate pahameelt, kellele töötukassa on määranud osalise töövõime. Varasema veidi üle viie euro maksnud kuukaardi asemel peavad nad nüüd ostma kümneeurose pärnumaalase kuukaardi või 32sendise üksikpileti asemel üheeurose tunnipileti. Samal ajal on linnabussisõit ligemale viie euro võrra kuus odavam puuduva töövõimega pärnumaalastel ja neil maakonna elanikel, kes on endiselt töövõimetuspensionärid.
Pärnu linn on üritanud aidata inimesi tunduvalt rohkem kui riik.