Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/07/04/7938185t1h2776.jpg)
/nginx/o/2018/07/04/7949809t1h4d67.jpg)
Filosoofiatudeng ja poliitikahuviline Lauri Tabri võttis ette Eesti poliitmaastiku uue ja praegust poliitilist süsteemi kritiseerinud liikumise Eesti 200 manifesti ning uuris, kas praegu veel mõttekaaslaste ühenduse tasemel tegutsevatest aktivistidest võiks saada erakond.
Eesti 200 on äsja loodud poliitiline liikumine, kandes põhisõnumit, et meil on praegu vaja lahendada probleeme, mis otseselt ei mõjuta nüüdse põlvkonna heaolu, küll aga ulatuvad tulevaste põlvedeni. See seisukoht sisaldab varjatud kujul väidet, et praeguse valitsuskorra esindajad ei tee küllalt tegusid, mis viiksid lahendusteni. Liikumise eestkõneleja Kristina Kallas on öelnud, et niisuguste tulevikumurede lahendamisele ei kipu parteid valimiskampaaniaid üles ehitama, kuna see pole populaarne. Edu toob ikka pensionitõusu lubamine. Seda silmas pidades tuleb vahemärkusena tunnistada: inimesed, kes oma võimu ja vastutuse valimistel poliitikutele delegeerivad, ei tee seda alati ratsionaalselt ega kaalutletult.