Juhtmõte viitab lähedusele

Loodus on lähedal, loodus on kõikjal, osake sellest on ka õiekuhjatud õunapuud. Foto: Urmas Luik

Looduskaitsekuu juhtmõte on tänavu “Loodus on lähedal”, mille ürituste kavva mahuvad kodumaakonnast matkad Soomaale ja maaomanike arupidamine poollooduslike koosluste hooldamise üle ning õppekäik Põhja-Pärnumaale.

Meie ümber on kevadvärvid, linlasi argirutust väljalülitavad puhkeretked metsa või aasale, maainimestel aga peenramaa harimine lindude sooloesinemiste saatel.

Looduse läheduse üle mõtiskleb keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni looduskaitse juhtivspetsialist, tunamullu Eestimaa Looduse fondi noore looduskaitsja auhinna pälvinud Murel Merivee.

Kohalike panus

Loodus on lähedal ja … kõikjal. Osake loodusest on nii sõõm värsket õhku, suvine sääseparv, kollane võilillepõld kui see tegelane, kes igaühele meist peeglist vastu vaatab. Inimene on end looduses üsna kenasti sisse seadnud ja sellest suure osa endale sobivaks ümber kujundanud. Oma näo järgi sättinud ka looduse säilimise ja kaitse, millega märkimisväärne hulk inimesi tegeleb.

Enamasti seostub inimestele looduskaitse kaitsekorraga ja looduskaitsjad seonduvad keelamise, kooskõlastamise ja piiramisega, sest kaitsekord, mis sätestab kaitsealal reeglid, on avalikkusele looduskaitsetöö kõige nähtavam ja tuntavam osa.

Looduskaitsjate silmad vaatavad praegu rohkem arvutiekraani kui päris loodust, mida tegelikult kaitsevad need, kes neile aladele lähedal on. Kohalik elanik näeb esimesena, kui kaitsealal tehakse midagi valesti või kui midagi halba on juhtunud. Seega on väga tähtis, et inimene oleks loodusele ja looduskaitsjatele koostööpartner ja sekkuks seal, kus tarvis. Kuid kõik meist pole soovinud oma panust anda, eriti juhul, kui kaitstakse loodust, mis on inimesele eriti lähedal ehk mille suhtes on tal tekkinud omanikutunne.

Teada ja tunda

Erahuvile tähendab kaitsestaatus piiranguid, mistõttu eraomanikul on raske leida koostöö motivatsiooni. Ainuüksi väljend „looduskaitse“ ajab rusikad püsti. Siiski piisab Eesti riigis kaitsealasid, kus looduskaitse ja kogukonna koostööst on sündinud kasu mõlemale.

Keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni korraldatud looduskaitsekuu üritused on toonud looduse Pärnumaal lähedale ligemale 2500 inimesele. Enamasti antakse loodusharidust lastele, käiakse loodusretkedel, peetakse loenguid, korraldatakse viktoriine-võistlusi. Arvatakse, et tänapäeva inimene on loodusest võõrdunud, aga tegelikkus pole sugugi lootusetu.

Üritustel osalenud on loodusega kenasti hakkama saanud ja keskkonnahariduse spetsialist Merike Palginõmm, kes neid üritusi Pärnumaal korraldab, väidab rõõmsalt, et nii lapsed kui täiskasvanud tunnevad enam levinud liike, sageli ka nende rahvapäraseid nimetusi, soovivad olla loodusele lähedal ja mõistavad, miks on vaja loodust kaitsta.

Niit ja linnalehmad

Linnalehmade projekt Pärnu rannaniidul on üks näidetest, kus loodus ja inimene kõrvuti kenasti eksisteerivad. Rannaniidud on tihedalt roogu täis kasvanud, selle põhjus on nii reostunud Läänemeri kui asjaolu, et alade hooldamine lakkas aastakümned tagasi. Mullu esimest korda veiseid rannaniidule tuues kartsid maahooldaja, ametnikud ja karjased, kas linlane sellise tegevusega lepib. Aga katsekarjatamine õnnestus ja linlastele lehmad suisa meeldisid. Üks lastest palus maahooldaja Georg Artmat, et mõnigi loom talveks randa jäetaks, nii kahju oli tal Šoti mägiveistest kui vaatamisväärsusest ilma jääda.

Aga (katse)karjatamine ei lahenda Pärnu rannaniidu rooprobleemi, vaja on muudki tegevust, mida järgmistel aastal korraldama hakatakse.

On teistsuguseidki näiteid. Kihnu linnustiku seirest nähtub, et paljude liikide pesitsemine pole Kihnu laidudel juba aastaid edukas ja liikide arvukus langeb. Ühelt poolt on põhjus laidudele sattuvates väikekiskjates, teisalt võivad mõju avaldada laide külastavad turistid.

Aga kindlasti pole mõjuta seegi, et Kihnu kultuuriruumis on traditsiooniks linnumunade korjamine, mille puhul alati ei jäeta enamikku mune linnule, nagu tava ette näeks. Pealegi on looduslikult elavate linnuliikide munade korjamine seadusega keelatud, seda nii kaitsealadel kui mujal.

Kihnlastele on looduslikus seisundis laiud väärtus ja keegi ei eita, et neid tuleb kaitsta, aga piirangute vajalikkuse suhtes ei valitse üksmeel. Kuid just seda on tarvis.

Loodus annab meile eluks vajalikke ressursse – õhku, vett, toitu – iga päev. Ennast looduse osaks pidades peame käituma selle osana, kuid selleks, et protsessid looduses toimuda saaksid, tuleb midagi saades ka üht-teist vastu anda.



Eesti loodus arvudes

 Kõrgeim punkt on Suur-Munamägi, kõrgus 318 meetrit üle merepinna.

 Sügavaim järv on Rõuge Suurjärv, sügavus 38 meetrit.

 Suurim järv on Peipsi, pindala 3540 ruutkilomeetrit.

 Pikim jõgi on Võhandu, pikkus 175 kilomeetrit.

 Suurima valgalaga on Narva jõgi, mille valgala on suurem Eesti territooriumist (45 226 ruutkilomeetrit).

 Jämedaim ja vanim puu on 1939. aastal looduskaitse alla võetud Tamme-Lauri tamm Võrumaal, mille rinnasümbermõõt on 825 sentimeetrit (2001. aastal) ning vanus puiduproovide järgi 690 aastat.

 Mahu poolest suurim rändrahn on Toodrikivi, mis lebab mere põhjas Läänemaal Nõva sadamast loodes, arvutuslik maht on 1100 kuupmeetrit.

 Rannajoone pikkus on 3800 kilomeetrit, sellest kolmandiku moodustab mandriosa rannajoon ja kaks kolmandikku saared. Rannajoonest on kaitse all ligikaudu 3000 kilomeetrit ehk üle 80 protsendi.

 Suuremaid ja väiksemaid meresaari on 2844.

 Suurim arv liike ühel ruutmeetril, 76, nii Eestis kui Põhja-Euroopas on loetletud Läänemaal Laelatu puisniidul.

 Esimene looduskaitseala on 1910. aastal moodustatud Vaika saarte linnukaitseala, mis jääb Vilsandi rahvuspargi koosseisu.

 Esimene rahvuspark on Lahemaa, mis moodustati 1971. aastal ja on riigi suurim kaitseala – 72 500 hektarit.

 Riikliku keskkonnaregistri andmetel on meil 3567 kaitstavat loodusobjekti, sealhulgas viis rahvusparki (Lahemaa, Matsalu, Vilsandi, Soomaa, Karula), 151 maastiku- ja 131 looduskaitseala.

 Looduskaitsealune maa moodustab riigi territooriumist 18 protsenti, enim on looduskaitse all Läänemaa, ligi kolmandik selle pindalast.

 Looduskaitse all on 570 liiki, veebis eElurikkuse Eesti liikide registrisse on kantud 23 500 liiki.

Andmed: keskkonnaministeerium