Nädalapäevad on Pärnu linna ja maakonna ühistranspordis kehtinud ühtne piletisüsteem. Kindlasti on ühed suuremad võitjad igapäevased bussikasutajad, kelle 30 päeva pilet maksab nüüd ühtmoodi kümme eurot. Õpilaste ja pensionäride tasuta sõit on samuti tähtis.
Ometi on süsteemis tunda teatud kallutatust. Näiteks: kuidas seletada sõitjate jagamist esimesse ja teise, niinimetatud turisti sorti? Välisturisti morjendab siinne ühistransport vähe. Temale on tasuta sõit Kaubamajakasse, buss peatub iga spaa aiateibas. Linnabusse kasutatakse tagasihoidlikult, sest esiteks pole suuremat vajadust kuhugi sõita ja teiseks on tänu kergliiklusteede võrgustikule võõrad avastanud rendijalgrattad. Pihta saavad oma inimesed, kes tulevad mujalt Eestist koolivaheajal Pärnusse vanavanemate juurde suvitama või puhkust veetma. Ehk nagu ütles üks toimetusse helistanud linlane: Pärnu edastab selget sõnumit “Võõras, ära tule!”.
Huvitav, kas erinevad piletihinnad ja inimeste lahterdamine võiks pälvida õiguskantsleri büroo tähelepanu?
Kaotajate poolelt leiab palju puudega inimesi. Eks ta õige ole, nagu teine toimetusega arvamust jaganud kaaskodanik ütles, et kuni rae meedianõunikul pole silmanähtavat puuet, ei saa väga loota, et ta mõistaks alalise tervisehädaga inimesi. Neid, kes ei saa enam täie jõuga töösse panustada ja peavad läbi ajama üsna napi rahaga, mille puhul iga soodustus on oluline.
Lühidalt on ühistranspordi uues piletisüsteemis kummalisi nüansse, mille autorid ei saa olla transpordikorraldajad, sest miks peaksid nad endale reha, piid ülespidi, maha panema.