Ülejõe gümnaasium koges Valgevenes minevikku

Teet Roosaar
, uudistetoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valgevene pool seisis veokite rivi.
Valgevene pool seisis veokite rivi. Foto: Teet Roosaar

Kui Pärnu Ülejõe gümnaasiumi õpilased sügisel Valgevene ekskursiooni kavandama hakkasid, küsis üks lapsevanematest, kas tegu on ekstreemspordiga. Nüüd on lapsed reisilt tagasi ja leiavad, et kolmest päevast jäi väheks.

Mõttele seekord Valgevenesse minna viis koolikaaslased Karl Eerik Eisenschmidt, kelle isale kuuluv Venderloo Bussid Minski reise korraldab.

Uus ja omapärane sihtkoht pani nii õpetajad kui õpilased mõtlema ning kui Karl Eerik rääkis, et on seal ise käinud ja ekskursiooni hinnaks 125 eurot inimese kohta kujunes, oli asi otsustatud.

Eelarvamused ei pidanud paika

Nädalapäevad enne sõitu devalveeris Valgevene riik oma rubla. See tähendas turistidele kauba odavnemist ja üle 20 euro taskurahaks vahetanud õpilased jäid selle kulutamisega hätta.

“Eks endal olnud ka ärevus, sest seal on diktatuur,” tunnistas ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Kert Köösel, kes ühena neljast täiskasvanust ja 37 õpilasest reede hommikul teed alustas.

“Arvasin, et igal pool on prügi, tegelikult oli Valgevene väga puhas,” kirjeldas 8.a õpilane Triin Veli enda eelarvamusi. Tema klassikaaslane Danel Liik arvas, et neid ootavad ees räämas ja mahajäetud majad, Jagnar Lepp ja Kaisa Annuk lootsid aga niisama ilusaid ehitisi nagu Peterburis.

Enne Valgeveneni jõudmist peatuti Leedus Trakais ja Vilniuses. Vilniuses tegi kohalik eestlane grupile linnaekskursiooni.

“Vanalinn oli metsikult luksuslik, firmapoed igal pool,“ kiitis Liik Leedu pealinna ja Annuk lisas, et päris huvitav oli Armani poe kõrval väikest Rimit kohata.

Mees väike, müts suur

Valgevene piirile jõudsid eestlased laupäeva keskpäeval. Piiril kulus ligi poolteist tundi, sest algul tahtis Leedu piirivalve passe näha, siis käisid valgevenelased mitu korda bussis. Kes korjas passid ja migratsioonikaardid kokku, kes otsis istmetagustest ja riiulitelt salakaupa.

“Väljas sadas, kuid bussi käima panna või luuke lahti teha ei tohtinud. Nii me seal kannatasime palavuse käes,” kõneles Köösel.

Ajaviiteks uudistasid lapsed piiril töötavate ametiisikute vormimütse. “Nagu satipann oli peas,” iseloomustas Annuk üht tähtsat tegelast ja Köösel lisas: “Mees oli naljakas ja väike, müts suur. Meenutas tulnukat.”

Piirist üle saanud, lugesid õpilased seitsme kilomeetri pikkuses järjekorras kokku 328 veoautot. See oli neile eksootika, sest juba seitse aastat pole Schengeni viisaruumis piirijärjekordi.

Esimesest bensiinijaamast ei õnnestunud bussil kütust saada. “Seal oli kas kohalikele või normi järgi,” meenutas Köösel. Talle jäi meelde, et bensiiniliiter oli Eestiga võrreldes täpselt poole odavam – 0,62 eurosenti.

Mis asi on defitsiit?

Õpilased rääkisid, et elektroonikapoes üllatasid neid tühjad riiulid ja nad kuulasid huviga kohaliku elaniku juttu, kuidas poest suhkur kahe tunniga ära osteti. Kõik nad on sündinud Eesti Vabariigis ega tea sõnast “defitsiit” (kaubapuudus) midagi.

Bussiaknast paistsid teistsugustes värvitoonides aiad kui meil (näiteks roosad ja helesinised), puud olid alt valgeks lubjatud.

Enne Minskit tehti Dududki eramuuseumis peatus. Muuseum pidi kujutama 18. sajandi Valgevene küla ega olnud Kööseli hinnangul eriti autentne, lapsed aga uudistasid hobuseraua tagumist ja savinõude voolimist. Neile meeldis, sest eksponeeritav ei olnud kusagil klaasi taga, vaid seda sai käega katsuda.

Sõideti vankri ja hobusega, pärast maitsti puljongit ja praadi. Lepa ja Liigi jutu järgi üllatas neid, et prael polnud kastet, Annukile tundus kanatiivaga puljong naljakas. Kõik kiitsid kodukalja, mis mõnusalt janu ära võttis.

Minskisse jõuti alles õhtul kuue paiku. Palju kõrgeid hooneid, kõik täpselt ühesugused, samal ajal hästi värvilised, näiteks kärtspunased. “Huvitavalt tehtud. Maja seina peal olid värvidega kujud, siis järsku täiesti sinine katus,” kirjeldas Annuk.

Annukile ja Velile jäid meelde keset linna aedades siblinud kanad, hästi suured patsikummid ja värvilised rõivad. Minsk oli väga puhas, palju oli kasutatud oranži värvi.

President sundis tasuta tööd tegema

Käidi pisarate saarel ja raamatukogu juures. Teemandikujulise raamatukogu püstitamiseks olevat valgevenelased Kööseli sõnutsi kaks–kolm päeva tasuta tööd teinud.

“Hull mees,” iseloomustas Veli selleks käsu andnud president Aljaksandr Lukašenkat. Õpilastele ei mahtunud pähe, miks presidendi sõidu ajal kogu prospektil liiklus kinni pannakse ja päästeteenistus vaatab, et kõik luugid kinni oleksid. “Meie jaoks on see imelik,” tunnistas Annuk.

Vene keelt alles õppivad noored üritasid kohalikega suhelda. Kui keha- ega inglise keelest kasu ei olnud, tulid nooremad inimesed appi tõlkima. Sealne vanem põlvkond oskab ainult vene keelt.

Pühapäeva hommikul algas tagasisõit. Külakostiks osteti komme, küpsiseid ja lõhnavett. Ühe euro eest sai ligi 7500 Valgevene rubla ja need, kes 30 eurot otsustasid vahetada, pidid päris nuputama, mida sellega ette võtta.

“Leib oli hea. Kahetsen, et suurt pätsi ei ostnud,” jagas Köösel järgmistele reisijatele õpetusi.

Seni Soomes, Rootsis, Egiptuses ja mujalgi riikides käinud noored ütlesid, et võimalusel läheksid nad sellesse riiki tagasi, kuid siis juba omal käel ja pikemalt. Meelde jäid puhtus, rohelus ja peaaegu joodikuvabad tänavad. Järgmine klassiekskursioon tehakse siiski tõenäoliselt Tšehhi.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles