Hea, kui mõni lapsevanem eilses Pärnu Postimehes avaldatud turvakaamera piltidelt oma võsukese ära tunneb. Saab vähemalt teada, millega järeltulija tegeleb. Ent arvestades kurjamihakatiste vanust ja väljasoleku hilist aega, võib oletada, et neid vanemaid oma lapse tegevus linnaruumis ei huvita.
Juhtkiri: Malk kargab maast üles
Ehk tunnevad öistes vandaalides ära oma kooli õpilase õpetajad või klassivennad-õed, kuid küsitav on, kas kaamerasilma jäänud koolikohustusest üldse midagi teavad.
Oleks armas, kui politsei tuvastaks salvestustelt mõne tuttava näo, saaks tegelase vahele võtta.
Masendav, kui palju lõhutakse Pärnus firmade, laste- ja tervishoiuasutuste, eraisikute ja omavalitsuse vara. Üritasime kord linnamajanduses selgusele saada, kui suur summa kulub igal aastal lõhutu asendamiseks ja parandamiseks, ning juuksed tõusid püsti.
Maotu on see, kui harva mõni laamendaja kinni võetakse. Võib-olla on siin teatud ajakirjanduslik puudujääk, sest lõhkumistest kirjutatakse lehes pikalt, aga kui keegi tabatakse, piirdutakse lühiuudisega.
Pärnakatel on aga õigus tunda oma ”kangelasi” nägupidi. Seal, kus korrakaitse on inimeste ja ühiskondliku vara säilimise tagamisel hambutu, hakkab õilmitsema kuritegevus.
Kust läheb piir, mille ületamisel võtab öiste vägilaste tegudest tüdinenud pürjel korra tagamise oma kätte? Siis on mõõdukas omakohuski päris omal kohal.
Pole vaja ennast petta, et soojal ajal suvepealinna lühikeses öös märatsejad on mujalt siia sõitnud külalisesinejad. Ei, pigem on see meie kohalik tühja kuplialuse ja põlveõnnaldes püksitagumikuga tulevik.