Viimase aja halvim uudis peitub Pärnu Postimehe 2. juuni lehes pealkirja all ”Linn annab laste varjupaiga jumala kätesse”.
Jumal pole sotsiaaltöötaja
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pean tunnistama, et see muutis mu rohkem vihaseks ja nördinuks kui muud sotsiaalpoliitikauudised viimasel ajal. Mul on nii raske mõista, kuidas selline idee üleüldse kellegi peas saab tekkida, saati siis veel Toomas Kivimägil, kellest pidi saama Pärnu rahva päästja.
Alustame sellest, et igasugune sotsiaalne organisatsioon-kogum-amet on juba oma olemuselt õrn, sest tegemist on raskesti käsitletava teemaga, kus reegleid ja üldistusi on harva. Kui üks selline abipakkuja on suutnud endale välja töötada toimiva süsteemi ja positiivse maine, on selle lõhkuja lihtlabane jõhkard. Usaldust paari kuuga ei teeni, süsteemi ehitamisest rääkimata. Kas kogu see aeg jäävad abivajajad ilmatuulte meelevalda?
Nii et juba iseenesest see, et turvakodu tahetakse laiali saata, on kuritegu. Nüüd jõuame selleni, kelle kätte teenuse osutamine antakse, kuna päris ilma vist ei saa. Shalom – kristlik organisatsioon, millel on väga konkreetne ja tugev maine. Olen täiesti kindel, et tänapäeva keskmine teismeline, kellele antireligioon on näkku kirjutatud ja kes peale selle on haavatav, ahistatud, ei pöördu sellise organisatsiooni poole isegi siis, kui uksel on suur silt, mis lubab, et süüa saab ka meieisapalvet tundmata. Nagu on öelnud teadjamad mehed enne mind: kui kas või üks laps jääb religiooni tõttu tulemata, pole asi seda väärt.
Ma ei räägigi siinkohal niivõrd sellest, kas ja kuidas organisatsioon usku propageerib, vaid sellest, et nii suurt ja tähtsat asutust ei tohiks anda religioosse rühmituse käsutusse, kuna inimesed teevad teatud valikuid, millest kõik ei pruugi olla kõige targemad.
Ma ei eita, et sõimekohti on juurde vaja. Aga leidke siis turvakodule uued ruumid. Praegune siiberdamine ja ümberkorraldamine ei tõota tulla nii kõvasti odavam, kui minu võhiklikku arvamust vaadata. Ja kui ka tuleb, kas laste elul on tõesti hind? Viimastel aastatel Eestit vapustanud koerlaste ja ahistamise skandaalidest peaks ju piisama, et mõista: see pole valdkond, kus endale kokkuhoidu lubada saab. Teenuse kvaliteedi arvelt. Kas me tõesti tahame oma linnale lastevaenuliku linna tiitlit?
Ja just see ongi kõige kohutavam. Shalom plaanib keskust üleval hoida suures osas vabatahtlike tööga. Mida see meile annab? Esiteks osa kvalifitseeritud ja kogemustega sotsiaaltööjõudu, kes peab minema mujale, teise maakonda tööd otsima. Teiseks ülekoormatud pedagoogid, kes võib-olla saavad uues keskuses tööd. Kolmandaks ebapädevad vabatahtlikud ja organisatsiooni töötajad, kes ei suuda neid lapsi ega peresid küllaldaselt aidata. Rääkimata sellest, kuivõrd on seesugune organisatsioon võimeline kontrollima sinna äärmiselt haavatavate laste sekka lastavate inimeste tausta ja motiive.