Kas värvida või mitte?

Kalev Kotkas. Foto: PP

Aastate eest langetatud õiged otsused vajavad ikka aeg-ajalt üle vaatamist, sest võimalused ja olud muutuvad. See jutt kehtib ka 1990ndate lõpus rakendatud diislikütuse erimärgistamise/värvimise süsteemi kohta, sest tolleaegne mõistlik lahendus on praeguseks ajale selgelt jalgu jäänud.

Ühest küljest on diislikütuse värvimine koos selle kasutamise süsteemi haldamise ja kontrollimisega suhteliselt kallis lõbu, makstes aastas umbes kümme miljonit krooni. Teisalt on kurikaeltel kogu aeg kiusatus kütust ”pesta”, mis teatavasti kvalifitseerub aktsiisipettuseks.

Segadust on külvanud seadusandjagi. Nimelt on erimärgistatud diislikütuse kasutamise piirid laialivalguvad. Markantsemad näited pärinevad viimastest lumerohketest talvedest, kui põllumehed said kas karistada või hurjutada selle eest, et lükkasid lund sinist kütust kasutades. Selline suhtumine aitamisse riivas enamiku inimeste õiglustunnet.

Juba mõnda aega on räägitud vajadusest muuta pikalt kehtinud süsteemi, aga tegudeni pole paraku jõutud. Üks põhjusi peitub selles, et Eesti on lubanud kasutada madalama aktsiisimääraga erimärgistatud diislikütust kõigis eluvaldkondades, kus Euroopa Liit seda teha võimaldas: põllumajanduses, kaevandustes, raudteel, metsanduses, ehituses, kütmisel, paiksetes mootorites, kalanduses ja sadamates.

Mida pikem on soodustatud valdkondade loetelu, seda raskem on korda muuta, sest vastuseiski tuleb suurem.

Leian, et väga põhjalikult tuleb analüüsida, kas soodustatud valdkondade nimekiri peab üldse nii pikk olema või piisab sellest, kui seal on välja toodud vaid kütmine, põllumajandus, kalandus ja metsandus. Kui vastav otsus tehtud, saab igale soodustatud valdkonnale välja töötada sobiva ”värvimisvaba” lahenduse.

Põllumehed on juba aastaid tagasi välja pakkunud infotehnoloogial ja põllumajanduse registrite ja informatsiooni ameti (PRIA) andmebaasidel põhineva lahenduse, mis minu arvates väärib viimistlemist ja kasutuselevõtmist. Nimelt on PRIA-l väga hea andmebaas kõigi endaga suhtlevate põllumeeste maakasutuse kohta. Seal teatakse, kui palju on kellelgi heinamaad, kui palju maast on teravilja, kui palju köögivilja all.

Samuti on määratud diislikütuse kulunormid hektari kohta maahoolduse, heinategemise, tera- ja köögiviljakasvatuse suhtes. Kui need teadmised omavahel kokku viia, saab välja arvutada iga põllumehe aastas vajamineva diislikütuse koguse, ja tal oleks õigus osta tavalist diislikütust madalama aktsiisimääraga.

Sellise süsteemi käivitudes ei peaks põllumees enam kartma maksu- ja tolliameti inspektorit, kui ta oma traktoriga külavahel lund lükkab või muid põllumajandusega otseselt sidumata toiminguid teeb.

Teadmine, et kütuse erimärgistamise süsteem on tervikuna ebaefektiivne, ei tohiks takistada selle parandamist neis osades, kus see on kiiresti võimalik. Põllumajandusest alustamine oleks tark tegu.