Laste kannatused ei jäta ühtki normaalset inimest ükskõikseks ja vahel meediasse jõudnud drastilised väärkohtlemisjuhtumid tekitavad tuliseid arutelusid selle üle, mis on ühiskonnas valesti ja mida peaks muutma.
Väärkoheldud lapsed ei oska ise abi paluda
8. juuni 2011, 08:54
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärnu haigla naiste- ja lastekliiniku arstid ütlevad, et õnneks satub nende juurde poolmetsistunud ja hoolitsuseta lapsi väga harva, kuid see ei tähenda, et probleem poleks oluline. Kergematele väärkohtlemise juhtumitele on raske jälile saada, kuna lapsed ei oska sellest rääkida ja vanemad eitavad kõike.
Sinikad kui ohu märk
Pärnu lastearst Ilona Lind on väärkoheldud laste teemaga end kurssi viinud ja vastavasisulise ettekandega Pärnu haigla arstidele esinenud. Eesmärgiks võib pidada meditsiinitöötajate teadlikkuse tõstmist, et kiirabi- ja erakorralise meditsiini osakonna arstid ning ülejäänud spetsialistid oskaksid hättasattunud lapsi märgata.
“Arstid juurdlust ei tee, anname kogu info üle politseile,” seletas Lind. “Meie saame juhtida tähelepanu ohu märkidele, pildistada sinikaid ja vigastusi. Tegeleme haiglas väärkohtlemise tagajärgedega, kuid ennetamine peaks kogu ühiskonna mure olema.”
Nii tasuks asja lähemalt uurida, kui lasteaias, koolis või muus olukorras märgatakse lapsel vorpe, vigastusi või sinikaid keha tagapoolel, kuhu need tavaliselt kukkudes ei teki: seljal, tuharatel, jalgade tagaküljel. Linnu sõnutsi ei kuku lapsed üldjuhul tahapoole, tüüpiline jälg jääb kehale ka lahtise käe või rihmaga löömisest.
“Väga keeruline on vägivallakahtluse korral infot saada,” tõdes lastearst Reet Aas. “Laps ei oska või julge ise sellest rääkida, vanemad eitavad kõike. Vahel siiski oleme kohanud vigastusi, mis lapsel kuidagi ei saa iseenesest tekkida, näiteks imikute luumurrud. Lapse luud on väga elastsed ja imiku jalaluumurd tekib päris jõhkra jõu kasutamisel.”
Pärnu haigla naiste- ja lastekliiniku juhataja Kadri-Liina Vahula sõnutsi satub neile vahel hirmunud ja traumeeritud rasedaid, kelle vigastused ilmselt on vägivaldselt tekitatud. “Need on veel keerulisemad juhtumid,” kommenteeris Vahula. “Naised tulevad end näitama, kuna kardavad oma raseduse ja lapse pärast. Näeme trauma jälgi, sinikaid kõhul ja käsivartel, kuid naine keeldub neist rääkimast.”
Mõne aja pärast tuleb mees lilledega, palub andeks, lubab end muuta, laps ju sündimas. Lepitakse ära ja minnakse koos koju. “Tüüpiline ahistatud naise sündroom: mees oskab nii hästi allutada ja domineerida, et naisel läheb vaja tohutut tahtejõudu olukorra muutmiseks,” nentis Vahula.
Laps kui rahaallikas
Otsese füüsilise vägivalla kõrval tuleb lastearstidel oma töös tegelda laste väärkohtlemise sellise vormiga nagu hooletussejätmine. Vahula sõnutsi pole Eestis täpselt defineeritud, mida hooletussejätmine tähendab, kuid näiteks Ameerikas loetakse selleks ka kõiki traumasid, mis on juhtunud imiku või väikelapse voodist ja laualt kukkudes. Eestis lähevad need kirja õnnetusjuhtumina.
Oma probleemistik kaasneb emadega, kes sünnitavad emapalga pärast.
“Emapalk rahateenimise võimalusena on tükk aega olnud tabuteema, nüüd hakati nelja koera moodi haukuva lapse leidmisega seoses sellest rohkem rääkima,” leidis Vahula Eestit vapustanud juhtumi ainsa hea tagajärje.
“Meie siin osakonnas märkasime juba tükk aega tagasi, et hakkasid ilmuma üsna noored, ilma hariduse ja töökohata sünnitajad, mõni ütles ise välja, et jäi rasedaks kaasneva sissetuleku pärast,” lisas arst. “Hoolimatus saabki alguse valel põhjusel lapse planeerimisest.”
Doktori jutu järgi ei saa sellised vanemad tihti oma elugagi hakkama, rääkimata abitu inimlapse eest hoolitsemisest. Vahel esinevad värskel lapsevanemal alkoholiprobleemid või kerge vaimupuue. Hea, kui ema satub arsti või sotsiaaltöötaja pilgu alla, halb, kui ema kaob koos lapsega nagu tina tuhka.
“Vahel tuuakse meile nälginud laps, madala hemoglobiinitasemega ja selgub, et ta on pool aastat vaid piimast toitunud,” meenutas Vahula. “Jääbki arusaamatuks, kas põhjuseks on rumalus, hooletus või ükskõiksus. Kõik infoallikad on ju tänapäeval olemas, iga ema peaks teadma, et paariaastane laps ei ela ainult piimast.”
Reet Aas lisas, et kaudse hooletussejätmisena võib käsitleda suuremate laste omapäi jätmist. Arsti juurde jõuab vahel mingi tervisehäda pärast lapsi, kelle järelevaatajaks suurem õde-vend või naabrinaine, välismaal töötavaid vanemaid näeb laps ehk korra kuus.
Sõnad teevad haiget
Kadri-Liina Vahula toob välja veel ühe väärkohtlemise vormi, millega ta puutub kokku noorte nõustamiskabinetis töötades.
“Minu klientide hulgas on noori, kes kannatavad ränga psüühilise vägivalla all,” tunnistas ta. “Vahel on väike võmm kuklasse leebem variant kui päevast päeva lapse alandamine ja mõnitamine. Olen kohanud väga markantseid juhtumeid, näiteks tean peresid, kus lapsele ei anta süüa, sest leitakse, et ta pole seda ära teeninud. Või öeldakse, et “täna sööd ainult kartuleid, kui hea laps oled, saad homme võib-olla liha ka”.”
Õnneks on ühiskonnas hakatud kõige nõrgemate kaitsmisest aina rohkem rääkima.
Ilona Lind on osalenud Tartu ülikooli kliinikumi ja mittetulundusühingu TK & Partnerid korraldatud koolitusel, mille eesmärk on koolitada Eestis välja ja rakendada tööle diagnostikameeskonnad.
Meeskond, kuhu kuuluvad arst, sotsiaaltöötajad ja psühholoogid, kutsutakse välja, kui haiglasse satub väärkoheldud või selle kahtlusega laps. Üheskoos hinnatakse, kas juhtum vajab uurimist ja kuidas edasi toimida.
“Ideaalvariandis võiksid need meeskonnad töötada igas maakonnas ja suuremas linnas,” arvas Vahula. “Hea, et selline asi on üldse ellu kutsutud, aga projektipõhise töö asemel võiks meeskonna tegevust rahastada haigekassa.”