Jultunud linnavaresed haaravad Pärnus võimu

Üha julgemaks muutuvate linnalindude käitumine meenutab kohati režissöör Alfred Hitchcocki omaaegset linateost “Linnud”. Foto: Urmas Luik

Pärnu Postimehe poole on pöördunud mitu magamatusest kurnatud pärnakat murega, et öösiti aedades kraaksumisserenaadi laskvad varesed ei lase magada.

Kuuldavasti ollakse vareste ja mõnel juhul kajakatega hädas Aisa, Tulbi ja Kajaka tänaval. Küllap mujalgi. Ei aita siin helkivad laserplaadid põõsaste küljes ega klassikaline hernehirmutis. Tundide viisi öisel ajal kraaksuvaid linde olevat linlased siin-seal isegi õhupüssiga laiali peletanud. Mõni unine pereisa on linnuparve esimese ettejuhtuva esemega visanud. Korraks avitab, järgmisel ööl on kriiskav koor jälle platsis.

Lindude küllaltki ülbet ja agressiivset ülalpidamist on täheldatud ka rannas. Tõik, et kajakad ja varesed omavahel suvitajatest liivale jäänud toiduraasukeste või prügikastist välja tiritud nokatäie pärast kaklevad, ei tohiks linnaeluga kohastunud suleliste puhul üllatusena tulla.

Äärmuslikuks, isegi ohtlikuks kisub lugu siis, kui varesed juba nii julgeks lähevad, et ka inimeste vahetus läheduses kahejalgsete moona kallale asuvad. Nii on vares rannas magava lapse käru alusest korvist kartulivahvli paki välja tirinud, segamata end sealsamas poolteise meetri kaugusel päevitavast titemammast. Teine randa tulnud ema märkas hiiglaslikku varest oma lapse käru käepidemel kõõlumas. Ei tahaks mõeldagi, mida lind võinuks päevast und magavale põnnile teha.

Aremad mudilased pelgavad naisteplaaži poole jäävate luidete ja põõsaste läheduses õunagi hammustada, sest alati varitseb seal suvisel ajal mõni hiidvares või lausa trobikond linde, kes näljasel pilgul noolivad sööja iga juhuslikult mahapudenevat toidukildu kui raipesööja surijat.

Inimene ise süüdi

Tuleb välja, et peale käte plaksutamise ja lärmamise on inimene vareste-kajakate vastu relvitu, sest keskkonnaameti looduskaitse bioloog Tõnu Talvi ütles, et ega temal mingit tõhusat võluretsepti linnalindude pelutamiseks anda ole.

Linnaloodus on bioloogi sõnutsi täiesti omaette nähtus ja linnalindude arvu kasvu ja tüütuks muutumise peapõhjustajaks on ikka inimene oma lohakuse ja rumalusega.

Linde harjutatakse meelega inimesega, neid lisatoidetakse mõtlematult aknalaudadelt, parkides ja veekogude ääres. Pole siis ime, et tuvide, kajakate, vareste ja partide käitumine on muutunud.

„Ja mis olulisim: inimene jätab oma elutegevuse jääke kõikjale kättesaadavalt laokile, nagu lahtised prügikastid ja -hunnikud, toidujäänused rõdudel, akendel, rannas, parkides ja kaupluste tagahoovides, millega linnas elavad nutikad linnud-loomad harjuvad ning arvestama hakkavad,“ selgitas Talvi.

Seega, meie ellu tükkivate urbaniseerunud suleliste kui probleemi põhjus peitub inimkäitumises. Kui see muutub, võtab ajapikku teise suuna linnalindude käitumine.

Kuidas toimida? Talvi sõnutsi keelab looduskaitseseadus looduslikult esinevate lindude pesade ja munade tahtliku hävitamise ja kahjustamise või pesade kõrvaldamise ning lindude tahtliku häirimise eriti pesitsusperioodil. Erandlikult on see lubatud keskkonnaameti loa alusel, kui kõne all on elanike või lennuohutuse huvid või veel mõni põllumajanduse või vara kahjustamisega seotud mure, täpsustas bioloog.

Keskkonnaamet võib lubada liigi arvukuse reguleerimise eesmärgil linnumunade, välja arvatud kaitsealuste lindude munad, korjamist ja kahjustamist või jahiulukite nimekirjas olevate lindude aasta ringi laskmist või püüdmist, kui see on vajalik samadel põhjustel nagu eespool loetletud.

Tõhus lahendus puudub

Ent probleemil on teinegi külg. Kui pesad ära lõhkuda, ehitavad linnud uued. Niisiis meenutab võitlus linnalindudega mitme peaga lohet, kus ühe raiutud pea asemele kasvas mitu uut.

„Varesepesade lõhkumist enne pesitsusperioodi algust, samuti pesapuude raiet või kärpimist on mõnes Eesti paigas varasematel aastatel katsetatud, kuid see ei ole andnud soovitud tulemusi. Linnud on ehitanud uued pesad kas samasse kohta või asunud elama lähiümbrusesse,“ kõneles Talvi. Lisades, et munade hävitamine pole hea meede lindude arvukust piirata, sest pesitsuse ebaõnnestumisel munevad linnud sageli järelkurna. Sellega kärarikas pesitsusperiood aina pikeneb.

„Munade hävitamisega ei saa inimene vältida ega ära hoida häirivaid linnuhäälitsusi, roojamist ega rünnakuid pesitsusperioodi algul ega järelkurnade tegemise ajal. Võimalik, et sellest keset pesitsusperioodi toimuvast pesade rüüstamisest häiritud linnud muutuvad ohutegurite suhtes veel tundlikumaks ja inimeste suhtes agressiivsemaks,” rääkis bioloog.

Lohutuseks varestega kimpus olijatele on vaid tõsiasi, et õnneks on inimesi ärritav lindude pesitsusaeg suhteliselt lühike.

Varestest on kasugi

Talvi jutust koorus tõdemus, et kui muuta oma suhtumist varestesse, oleks inimlapsel linnasulelistega kooseksisteerimist kergem taluda. Varesed ei pruugi meeldida, ent need linnud nagu kõik ülejäänud elusolendid on osa loodusest, kus igaühel on täita meile võib-olla hoomamatu, kuid siiski tähtis roll.

Kraaksujate arvukuse suur langus võib kaasa tuua muutusi ökosüsteemis, mis paraku samuti ei pruugi inimestele meelt mööda olla. Näiteks tõuseb varese söödavate pisinäriliste ja mitmesuguste putukate, sealhulgas kahjurputukate arvukus. Seega, ilma varesteta ei saaks.

Talvi soovitas öiste käratsejate ja päevaste kimbutajate puhul alternatiivseid tõrjumise viise, nagu puuvõradesse paigaldatud spetsiaalsed linnupeletajad ja lindude hoiatushäälitsustega helisalvestised.

„Helisalvestite kasutamisel soovitame pöörata tähelepanu sellele, et see ei muutuks rutiinseks ja toimuks eri kellaaegadel ööselgi, sest linnud harjuvad hoiatushäälitsustega kiiresti ja siis pole meetod efektiivne. Arvatavasti on ka sel moel saavutatavad tulemused ajutist laadi või probleemi mujale suunavad,“ arvas Talvi.

Mis puudutab kajakaid, siis nende arvukuse vähendamiseks soovitas bioloog kevaditi enne pesitsusperioodi algust korrusmajade katused üle vaadata ja pesad ära korjata.