/nginx/o/2016/08/22/5747713t1h1c46.jpg)
Pärnu sadama poolmuidu äraandmine, perspektiivitundeta müüdud sepikoja kordi kallimalt tagasiostmine, üle 100 miljoni krooni kulutamine seni töökorras olnud polikliinikumaja remondiks, keskliuvälja ”väljarentimise“ kava, kaugele põllu peale plaanitud spordihoone, uue linnasüdame arendamise jõeäärsete võimaluste mahamängimine – kohati on meie linnavalitsus meenutanud suurkombinaator Ostap Benderi juhitavat kinnisvarakontorit.
Pereabikeskuse solgutamine kuulub samasse valdkonda: omanikule jäeti tagastamata Supeluse 1 põhjusel, et selles majas asus aastast 1991 laste varjupaik Oliver, ja kui kinnistu oli sedamoodi kätte saadud, oli selle müügiga kiire. Oleks, et müügiraha eest saanuks soetatud laste tarvis mõni teine oma kodu, kuid ei: asutus koliti ühte ossa Tralli lasteaiast, enne tehti seal kallis remont ja muidugi jäi majas kohti vähemaks sihtotstarbeliseks tegevuseks.
Ühest teisest lasteaiast Liiva tänavas sai (väga vajalik) rehabilitatsioonikeskus, järgmine (Väike-Posti tänavas) müüdi äsja ära erihoolekandeasutuseks. Nüüd ühtäkki selgub, et linnas napib eelkooliealiste hoiukohti. Olemas on täiesti korralik rahvastikustatistika ja võimalik selle baasil prognoosida sotsiaalseid arengusuundi. Miks küll sellist ettepoole vaatamist Pärnus tunda ei ole?
Pigem trend kui üksikjuhtum
Muidugi on praegusel linnavalitsusel kukil eelmiste tarkpeade tehtud hiigelvõlad ja iga sent arvel, kuid kõige nõrgemate arvelt kokkuhoidmine võib hiljem kordi rohkem maksma minna, peale selle oht kaotada mainet.
Asi pole ainult ühe, konkreetse munitsipaalasutuse tulevikus: ettenägelikkust napib rohkem, kui oma elanikest hooliv linn seda enesele lubada võiks. Eakate hoolekandekeskuse hooned Tammsaare puiesteel oli vaja müüa, sellele päevakeskusele uue asukoha otsimisel jäeti Mai piirkonna noorpärnakad ilma oma tegevuspaigast Metsa tänaval. Lastekodu kolimist ühiselamu tüüpi hoonest (seda maja oli väga vaja teistele) peremajadesse on serveeritud kui erilist arenguhüpet suurema pereläheduse suunas. Ehkki sisu on täpselt sama: vahetustega töötavad kasvatajad, küla sildistava mõju oht peale selle.
Avalik võim on tähelepanuta jätnud sellise teenuse arendamise nagu hooldamine perekonnas. Selle tagajärg on kasuperede arvu järsk vähenemine viimastel aastatel (Eestis on lastekodudes umbes 1200 vanemliku hooleta last ja kasuperedes ligi 400).
Pärnus sotsiaalteenuseid pakkuvad vabaühendused on pandud omavahel konkureerima riigihangete võitmise nimel. Tagajärjeks suur oht teenuste kvaliteedile ja koostöö halvamine (hiljutine linna heakorraüksuse moodustamine näitas, et tahtmise korral saaks hanketagi hakkama).
Turg aitab?
Kuidas mujal on? Tartu linn on oma laste varjupaika hoidnud ja arendanud algusest peale (samuti aastast 1991) ühes ja samas kohas (seegi endine lasteaiamaja).
Viljandi linn ja maakond arendavad võimsalt oma lasteabi keskust (nüüd juba sihtasutuse vormis), kuhu teenuseid üha lisandub. Pärnu omakorda läheb turule: ehk saab kuidagi odavamalt? See oleks ju kiiduväärt põhimõte, kui seejuures teenuste kvaliteetki arvesse tuleks.
Kvaliteedi hindamisel on väga tähtis klientide suutlikkus oma hinnangut anda. On kaks sotsiaalset riski, mille puhul see ei pruugi toimida: psüühilised erivajadused ja laste väärkohtlemine. Riik ja omavalitsused ei tohiks käest ära anda nimetatud valdkondades osutatavaid teenuseid.
Olin Pärnu linnavalitsuse sotsiaalosakonna juhataja aastatel 1994–2000 ja meie üks prioriteete oligi hoolekandeteenuste lepinguline üleandmine vabaühendustele. Neist esimesed olid Shalom ja Samaaria misjon. Mõlema aadressil saan lausuda vaid kiidusõnu ja pühendumus on see, mis neid iseloomustab.
Kahe teise MTÜ puhul pidime lepingud katkestama nende pakutavate teenuste halva kvaliteedi tõttu ja mõlemad negatiivsed kogemused puudutavad just laste hoolekannet. Kas on vaja igal kümnendil uuesti ämbrisse astuda?
Riigihange Ehitajate tee renoveerimiseks viis ummikseisu, samalaadsed probleemid tekkisid Pärnu lasteküla ehitusel, just tuli teade alltöövõtjate petmisest ühes teises maakonnas. Ja me ikka usume turu imejõudu asju parimal viisil korraldada?
Kui nii, pean meenutama eelmisele linnavalitsusele korduvalt antud soovitust: alustada tuleb iseendast, see tähendab, et linnavalitsejad pääsevad oma ametikohale ainult nende pädevust kontrolliva avaliku konkursi (või riigihanke) kaudu, et küll ”turult“ sobivad leitakse. Ja kui nimetatud põhimõte ikkagi ei sobi linnale, siis miks seda imerohuna kõige nõrgematele pakutakse?
Oliverist
Pereabikeskus ei saa olla püha lehm, mille muutuvad vajadused ja võimalused puudutamata jätavad. Kui tarvis, tuleb sealgi muuta pakutavate teenuste loetelu ja sisu ning tõsta nende kvaliteeti, parandada juhtimist ja koostööd, leida sobivam asukoht. Kõigepealt tuleb analüüsida laste hoolekande vajadusi. Parimad eksperdid selles vallas on linna oma lastekaitsespetsialistid ja koolide sotsiaalkonsultandid – kokku kümmekond asjatundlikku inimest. Kas nemad on kaasatud muudatuste ettevalmistamisse? Ma oletan millegipärast, et nende arvamust ei ole küsitud.
Teiseks peaks enne otsustamist teadma teenusesaajate rahulolu praegu pakutavaga, kuid ma kardan, et neidki uuringuid pole tehtud/tellitud.
Kolmandaks: muude linnade kogemused väärivad tundmaõppimist ja arvestamist. Matemaatikaõpetajana muidugi hindan aritmeetika kasutamist, kuid ainult sellest võib keerukamate juhtimisotsuste puhul väheks jääda. Loodetavasti otsustajatel siiski jätkub vastutustunnet mitte luua lisariske väärkoheldud laste rehabiliteerimisel.