Mõistuse juurde ja ellujäämise käsiraamat – Dmitri Pappeli neli aastat Indias

Laevakaitsja päevikud

FOTO: raamatu esikaas

Kirjastuselt Post Factum ilmunud “Laevakaitsja päevikud. Neli aastat Indias. Dmitri Pappeli lugu” on silmaringi avardav lugemine nädalavahetuseks. Ajakirjanik Rain Kooli on laevakaitsja mälestused soravalt kirja pannud, silmasõbralikud on raamatu reavahe ja kirjateksti suurus.

Kõigepealt tehakse lugeja tuttavaks Dmitri Pappeli, tema pere ja asjaoludega, miks mees läks võõrasse firmasse laevakaitsjaks. Edasi järgneb moodsa piraatluse lühitutvustus. Seejärel antakse ülevaade võõramaalastele kuuluvast laevakaitsefirmast Advanfort, mille tegevuse ja töötajate kirjeldus jätab mulje pigem piraadikontorist kui laevadele kaitse pakkujast. Vanasõna sellest, et kõik pole kuld, mis hiilgab, leiab Advanforti puhul ruttu kinnitust.

Tundub, et Indiat on Eesti meedias sageli üle kiidetud. Selleks, et sealsetest arusaamadest ja kultuurist sotti saada, tuleb hätta sattuda.

Tundub, et Indiat on Eesti meedias sageli üle kiidetud. Selleks, et sealsetest arusaamadest ja kultuurist sotti saada, tuleb hätta sattuda. Laevakaitsjad said omal nahal tunda sealset asjaajamist ja asjatute lootuste andmist. Lubadused, et meeste mure laheneb kahe, maksimaalselt kolme päevaga, olid sõrmega rannaliivale kirjutatud.

Väljavõtted nii ajakirjandusest kui Eesti diplomaatide lausungitest kinnitavad, et probleemi suhtuti üsna kergekäeliselt. Või mida peaks arvama Eesti konsuli sõnumist, et esialgu pole põhjust hakata kõige mustemaid stsenaariume otsima.

India vanglaolude tutvustused on kahtlemata huvitavad lugejale, kes paremal juhul on sattunud sellesse riiki turistina.

Siinkirjutajale olid kõige huvitavamad kirjeldused, kuidas mehed vanglaoludes ise süüa tegid ja joogat harrastama hakkasid. Millegagi pidi ju aega surnuks lööma.

27. novembril 2017 mõisteti laevakaitsjad lõpuks õigeks ja ööl vastu 7. detsembrit jõudis Pappel koju.

Raamatu lõpus on intervjuud Pappeli ema ja laevakaitsjate kriisi ajal Eesti välisminister olnud Urmas Paeti ja Marina Kaljurannaga. Keit Pentus-Rosimannust ei ole usutletud, temast kui välisministrist ei arvata suurt midagi.

Kaljurand püüab avalikkuse kriitikat ministeeriumi aadressil leevendada sõnadega, et tehti kõik, mida saadi, ja isegi rohkem. Meie inimese õppetund Indiast võiks olla see, et kokkulepped seal ei pea ning jutt ja teod lähevad sageli lahku.

Nii et mõnes mõttes on tegemist mõistuse juurde ja ellujäämise käsiraamatuga.

Loe ka neid

Tagasi üles