Ajaks, mil lugeja võtab postkastist tänase Pärnu Postimehe, on Brüsselis juba selge, milliseks kujuneb NATO tippkohtumise lõpptulemus. Neid ridu kirjutades on veel veidi aega esimese istungi alguseni.
Juhtkiri: Ärevus Brüsselis, ootus Helsingis
Ajakirjandus on meeleolu kirjeldades rõhutanud ärevust, sest USA partnerid Euroopas ei tea, milliseid uperpalle võib USA presidendilt Donald Trumpilt oodata. Ta on juba iseloomustanud kaht Nord Streami gaasijuhet moel, et Saksamaa lasi Venemaal end vangistada, ja sakslased veel tahavad, et ameeriklased neid Venemaa eest kaitseksid. Ilmselt koguneb reljeefseid ütlemisi veel.
Euroopa peab tunnistama, et tema julgeolekut on pärast teist maailmasõda rahastatud valdavalt Ameerika maksumaksjate dollaritega. Sellist kulutuste katmise ebavõrdsust on tauninud kõik USA presidendid, kuid Trump on esimene, kes teatanud, et nõuab liitlastelt suuremat panustamist.
Helsingi tippkohtumine on suur vastastikune kompamine.
Tippkohtumine toimub ajal, mil USA on ülejäänud riikide vastu valla päästnud tollitariifide sõja. Trumpil oleks mõistlik kuulata Euroopa Liidu presidendi Donald Tuski sõnumit: USA, väärtusta oma liitlasi, sul ei ole neid nii palju. Põhimõte, et USA-l pole liitlasi, vaid on huvid mitmel pool maailmas, pole kaugemas tulevikus kestlik.
Asjatult pole ajakirjandus pööranud tähelepanu tõigale, et USA-Vene tippkohtumisele Helsingisse jõuab Ameerika president aegsasti pühapäeval. See ootusrikas aeg kulub jutuajamisele Soome presidendi Sauli Niinistöga, kes võib-olla on isegi ainus lääne riigipea, kes kõige tihedamini Putiniga kohtunud. Seega võib ta Ameerika kolleegile teha põhjaliku briifingu.
Helsingi tippkohtumine on suur vastastikune kompamine. Mõlemad pooled võivad teisele teha pakkumisi, mille vastuvõtmine tähendaks kolmandate osaliste ohverdamist. Näiteks võib Putin pakkuda mõjusfääride jagamist Euroopas või Trump teatud tingimustel nõustuda Krimmi annekteerimisega. Ent need on spekulatsioonid.