/nginx/o/2008/12/06/101663t1he6a2.jpg)
Kaisma järve “püsikliendina” ei saa jätta avaldamata oma arvamust Anu Jürissonilt 4. juuni Pärnu Postimehes ilmunud kirjutise kohta, mille sisuks oli tants Kaisma Suurjärve ja selle ümbruse erastamise-ärastamise ja sellest tulenenud ilmajääjate südamevalu ümber. Minul ei ole au tunda Andres Tamme, aga tundub olevat eht eesti mees. Nagu kreissaega tõmbab läbi, kui naabril hästi läheb! Küll tean Kalju Metsoja.
Minu esmatutvus selle järvega algas juba ajal, kui järvelesõiduks sai paati rentida kolhoosiaegselt järvevanalt. Ja nagu kolhooside järel ikka, oli järv ja selle ümbrus hooldamata, polnud korralikke teid, kunagine ujula oli täis kasvanud, kõikjal lokkas põlvini rohi.
Järvega sain sinasõbraks, ta ei ole mind kunagi jätnud kalata, on pakkunud oma ilu imetleda mu sõpradele sünnipäevi tähistades või kooli kokkutulekul.
Iga aasta kevadel algavad minu järvekülastused, mis kestavad sügiseni välja. Ja iga kord on järve ääres midagi uut tehtud. Küll on teedele veetud kruusa, raiutud võsa ja kaevatud kraave, ehitatud laudtee ümber järve, puhastatud ujula, muretsetud uusi paate. Enesestmõistetavalt on rohi kõikjal niidetud.
Tagasi sõites näeb alati Kaisma sirgelt lagendikul kössutavat vana laudahoonet, ilmselt sama, millest artiklis jutt. Tahan öelda, et selle hoone juures on aeg jäänud kolhoosi igatsema.
Ma ei ole kunagi huvitunud omandiõigustest järve suhtes ja see polegi minu rida. Artiklist paistab, et tüli on viidud kodunt kirikusse, ja kuna õige eesti mees ei tunnista kunagi kaotust, tuleb astuda kohtukulli ette.
Praegu on väga raske võrrelda, mida on järve hüvanguks teinud perekond Metsoja ja mida ”oleks selle ajaga teinud” Andres Tamm, kuid minu arvamus on, et isegi kui Tammel on õigus, peab Metsojadele jääma võit!