Kallis Eesti rahvas - Mari Mäe on ka inimene! Muutsin nime sest ma kuidagi ei suuda ühineda nendega kes koeraomanikku mõnitavad ja tahavad et Mari oleks terveks eluajaks risti löödud.
Rooma Colosseumis rahvas nõudis verd!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Terve see lugu ja viimase artikli kommentaarid demonstreerivad eesti rahva vihast iseloomu. Tõmban “vihaste” viha oma peale kui kirjutan et praegu olen kanadalane ja Kanada tavad sellist vihkamisele õhutamist ei luba. TV ja ajalehed on ettevaatlikud sest lubatavuse piiri ületanud avalik informatsioon on aluseks väga suurele kahjunõudele. Mari Mäel on kahjuraha poolestsaadik käes. Kui tal on lapsi kelle psüühika saab kahjustada, siis on asi eriti tõsine. Ajalehtedes ei oleks tohtinud olla tema perekonnanime. Seda nimetatakse “character destroying”, eesti keeles “moraalseks lintsimiseks”.
Kord ammu muutusid minule vastumeelseks looduskaitsjad. Lapsed olid põletanud kulu ja pilliroogu ning üks äge looduskaitsja nõudis karistust mis mõjuks eluaeg ja oleks teistele hirmutuseks. Sellistele laps on “odavam” kui vana kulu ja pilliroog!
Tunnen kulupõletamise kasulikkust peale seda kui kodutalu heinamaal minu 6 ja 8-aastased õed ei suutnud oma lõket taltsutada ja tekkis kulupõleng. Lehmade hinnangul kasvas sinna ilus maitsev hein. Sel kevadel linnavõimud lasid põletada vana kulu Toronto Hyde Park’is. Põlengu ala oli piiratud tuletõrjeautodega. Kui Pärnus oli loodusvabadus, siis igal kevadel iga maja aiast tõusis rämpsu põletamise suits.
Kord Tallinna tänaval libisesin, hakkasin kukkuma, kuid sain tasakaalu tagasi. Minu rabelemisest vastutulija ehmus ja nüüd meenutan et nägin Tallinna kõige kurjemat noort daami, tema vihast susisemist ja kurja nägu. Viha teeb inetuks.
Kui nõuka ajal pääsesime sõudjatega Soome, siis seal varem käinud Aksel Randmer soovitas tähele panna et seal kõik inimesed tänaval käivad rõõmsa ja kerge ilmega. Märkasime seda. Kui olime tagasi ja Tallinna trammiga bussijaama sõitmas, siis olime kärarikka tülitsemise keskel. Tundsime et oleme tagasi Nõukogude Eestis.
Oma elus leian üsna palju “vingu viiuli” helisid. Ma ei ole kindel et praeguses Eestis sobib trükkida kuidas algas minu teekond Uurali vangilaagrisse. Lühidalt - kõik toimingud alates kodu läbiotsimisest, KGB-s 18 ülekuulamist ja kohtupidamisest ENSV Ülemkohtus toimusid eesti keeles, praeguses riigikeeles! Kõik nad tegid oma riigitööd veendumuses et olen eriti ohtlik kurjategija. Kuid nõuka aja lõpul seesama prokurör “rehabiliteeris” mind kuriteo koosseisu puudumise tõttu ilma et seda oleksin taotlenud.
Seda koeralugu peaks kommenteerima psühholoog ja kirikuõpetaja.