Loodan, et pärnakad naudivad seda looduse küllust, mis tänavu neile sülle on kukkunud: ei tule raske raha eest kaugetele soojamaa saartele rännata, sest 30kraadine soe ja merebriis on omast käest võtta.
Juunikuise Pärnu rikkus on ööbikud, laulvad konnad ja “Attila”
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peale selle ööbikute rõkkav laksutamine ja mereäärsetes roostikes täiest kõrist lustivad konnad! Nautisin kõike seda hommikul kell seitse ja panin imeks, et rannas oli vaid kümmekond kõndijat, jooksjat ja mõni julge ujuja.
Uskumatu areng
Kõik see on boonus nüüd juba seitsmendale “PromFestile”, mille raames sai nautida Giuseppe Verdi ooperit “Attila“ – ooperit, mis kuulub tulisesse ja kirglikku Itaalia vabadusvõitluse perioodi ja mille kaudu Verdi väljendas oma poliitilist poolehoidu taassünni (risorgimento) liikumisele.
Vaatamata sellele, et ooperi libreto jääb oma sisukuselt ja tegevusliinide loogikalt kõvasti alla Verdi hilisperioodi ooperitele, kus kirjanduslik algmaterjal maailma tipptegijatelt, nagu Shakespeare, Schiller, Dumas, on “Attila” muusikaline materjal nii meloodiaküllane, dramaturgiliselt vaheldusrikas ja kirglik, et melomaanile ei oska paremat kingitust soovida.
Ja kui, siis oo üllatust! Et lauljadki on viimseni tipptasemel, julgen väita, et selle produktsiooniga ei jääks “PromFest” häbisse ühelgi Euroopa laval.
Kõigepealt pean tunnistama, et kui kaks aastat tagasi valiti Klaudia Taevi konkursi võitja 21aastase Anatoli Siuko preemiaks ooper „Attila“, olin rabatud. Kas polnud see ennatlik valik nii verinoore laulja puhul, kelle hääl ei ole lõplikult isegi oma liiki kinnistanud?
Nõuab ju see partii suurt küpsust nii vokaaltehniliselt kui mänguliselt. Ja taas tuli kogeda kulunud tõde: ära iial ütle “iial”. Uskumatu, kui pika sammu on see noor interpreet oma arengus teinud nende kahe aasta jooksul! Tema ettekandes oli ülekeevat energiat, hunnidele omast temperamenti, kirgast artistlikkust ja lavalist liikuvust. Siuko tiheda kõlaga hääl täitis saali. Istusin lauljatele mitte just kõige ideaalsema akustikaga Endla saali eelviimases reas ja nautisin iga nüanssi nii fraasis kui pilgus.
Äärmiselt nauditav oli tutvus ülejäänud rollitäitjatega: Sandra Janušaite Leedu riigiooperist Odabellana, Vladimir Sulimski Marinski teatrist Ezio rollis ja Erik Fenton USAst Forestona.
Väärib kiitust
Kummardusena Estonia laval 1976. aastal lavastatud „Attila“ nimikangelast laulnud Mati Palmile mõjus tema etteaste paavst Leo I kahefraasilises rollis (mis omakorda oli Verdi kummardus Mozarti Komtuuri saatuse teemale „Don Giovannis“).
Odabella osa nõuab lauljalt wagnerlikku vastupidamist (bukletist võib lugeda, et Sandra Janušaite juba laulabki „Valküüris“ Sieglindet) ja äärmiselt kõlavat, hea metalliga häält – seda oli külluses.
Janušaite hääleulatus võimaldab täita kõik Verdi soovid lõpuni: kõrgused ja kaskaadid olid teostatud enesestmõistetava elegantsiga. Kadestamisväärse väljanägemisega lauljanna oleks nagu loodud naissõdalase rolli.
Au Madis Nurmsile, kes pole oma fantaasia lendu pidurdanud ja on andnud kõigile tegelastele ja kogu loole äärmiselt muinasajalise ja samal ajal nüüdisaegse disaini. Siin ei tundunud kostüümid tehtud trikk triki pärast, nagu näiteks Tallinnas noorsooteatri „Libahundi“ lavastuses, kus kunstniku ülikülluslik fantaasia lausa tappis nii loo mõtte kui tublide lauljate tegutsemise. Nurmsi oskus mängida nappide vahendite ja materjalidega köitis mind juba Massenet’ “Thaļs’i“ lavastuses.
Kogu lavastusgrupi tandem on mõelnud samas suunas ja nende töö täiendab muusikat. Ootasin väga Üllar Saaremäe - Oleg Titovi kooslust, sest esimene neist on mind alati võlunud oma suure sisendusjõu ja iga mõtte kuulajani kandva näitleja ning julgete ideedega draamalavastajana. Titov kui tantsija-lavastaja ei unune iial.
Kui Saaremäel on esmasel kohtumisel ooperiga tugevasti toeks tulnud rokkari jõud ja intuitiivne muusikaline mõtlemine, siis kahasse Titoviga on leitud üliväärtuslik aktiviteet koorile, samuti solistide misanstseenid. Need on loogilised sel määral, kui eespool jutuks olnud libreto habras kude seda võimaldab.
Kõiges valitses muusikaline sünkroonsus. Dirigent Erki Pehkist on kujunenud avara hingamiskaare ja erksa rütmitajuga muusik, kelle suhe laval toimuvaga on laussõbralik.
Bariton Vladimir Sulimski oleks iga Euroopa teatri ehe: laulja kujundab oma rolli maskuliinse ja kaunitämbrilise häälega, mis on muidugi tõeline Itaalia bel canto – ilus laulmine selle mõiste parimas vääringus.
Tenor Erik Fenton oli vokaalses mõttes vääriline partner kõigile, võib-olla soovinuks rohkem artistlikkust. Kuid tenorite üleilmset põuda arvestades on tema olemasolu suur boonus.
Omaette kiitust väärib Kaunase ooperiteatri väikesearvuline koor: kõla oli Leedu tugeva laulukooli vääriline ja tantsulisus tundub olevat neil veres.
Lõpetuseks kõrvalepõige reaalellu. Kolmapäeva, 8. juuni hommikul oli Kuku Raadios intervjuu Pärnu linnapeaga, kes kiitis Pärnu linna voorusi ja tegemisi. Näitena mainis ta popmuusikasündmusi, Neeme Järvi meistrikursusi, kuid ei pooltki sõna „Attilast“ ega rahvusvahelises mastaabis juba väga laia kõlapinda leidnud Klaudia Taevi nimelisest noorte lauljate konkursist.