Vaesus ja sotsiaalne tõrjutus

Jüri Ratas. Foto: PP

Päris palju on viimastel aastatel räägitud ligimese märkamisest, abistamisest ja kõige tavalisemast ärakuulamisest. Sellest on juttu olnud tunduvalt rohkem kui ajal, mil palgad tõusid peadpööritavas tempos ja majanduskasv näis kestvat igaviku. Kui nähti, et minakeskne ühiskonnamudel on edu alus.

Näib, et just lähiaastatel on ühiskond saanud küpsemaks ligimese märkamisel ja toetamisel, ja üha rohkem võib tõdeda, et edasiviiv jõud nii sotsiaalses kui majanduslikus mõttes on meiekeskne ühiskonnamudel. Loodan, et liigume iga aastaga tervema kodanikuühiskonna poole, kus suur tähtsus on osalusdemokraatial.

Riskirühmadega arvestamine ja abistamine

Vaesuse puhul on meie peamised riskirühmad paljulapselised ja üksikvanemaga pered, pensionärid, puuetega inimesed ja töötud. Pikaajaline töötus tekitab ühiskonnast ja töölkäimisest võõrdumise, mis on kõige kurvem tagajärg. Seega on riskirühmade puhul väga oluline küsimus: kui tõrjutud on nad ühiskonnast ja kuidas suudame nad aidata aktiivsesse ühiskonnaellu tagasi?

Kahjuks ei leia riigi eelarvestrateegiast 2012–2015 üldse vaesuse ja tõrjutuse käsitlust. Praegu on peamised abivahendid toetused, kohalike omavalitsusüksuste abi, ümberõpe ja kolmanda sektori panus näiteks toidupanga näol. Mulle tundub, et just majandussurutise ajal on kolmas sektor (sealhulgas kirikud ja kogudused) kandnud missiooni aidata riskirühmade inimesi. Selle eest neile suur tänu!

Ükskõiksus algab mõnestki kodust

Ükskõiksus valitseb kahjuks päris sageli meie enda kodudes. Pole harvad juhtumid, kus pereema või -isa, nii mõnigi kord mõlemad, peavad töötama kodunt kaugel või lausa välismaal. See aga tähendab, et lapsed on kodus üksinda ja heal juhul korraldab sooja toidu õhtuti lauale kas vanaema, naabripere või sõber.

Kool ei tea sellest aga midagi, õigemini saab teada neljandal–viiendal päeval, kui õpetajad loevad õpilase käitumisest välja, et miski on valesti.

Näiteks Lätis on vanematel seaduslik kohustus teavitada oma äraolekust omavalitsuse sotsiaaltöötajat ja kooli, kes teavad lapsesse vastavalt suhtuda. Kas ei tasuks meilgi mõelda sellisele seadusemuudatusele?

Kurb tegelikkus on, et iga neljas–viies laps elab vaesuses. Leevenduseks on siinkohal see, et riik ja kohalik omavalitsus tulevad koos appi tasuta koolitoiduga nii põhikoolis kui gümnaasiumis, samuti lasteaias. Lastevanematel on suur soov, et taastataks pikapäevarühmade finantseerimine, see andis emadele-isadele kindluse, et laps on turvalises koolikeskkonnas, ja vanemad said rahulikult tööl olla tööpäeva lõpuni.

Mitte parim, kuid hea õppetund on oma vigadest õppimine. Tagantjärele tõde on seegi, et aastatel 2003–2007 oli leibkondade sissetulekute säästumäär negatiivne. 2004–2008 kasvas eraisikute laenujääk üle viie korra (1,2 miljardilt 7,7 miljardi euroni). Rahvatarkus ütleb, et võlg on võõra oma. Teisalt näeme, et enamikul leibkondadel, eriti just noortel on eluasemelaen, liisingumaksete kohustus. Seega, piiritunnetus oma kohustustega hakkama saamisel nõuab meilt kõigilt vastutustundlikku õppimist ja väga põhjalikku kaalumist.

Loodame, et praegu suudame kõik paremini kui enne masu kavandada oma pere eelarvet, sealhulgas kohustuste võtmist.

Aktiivne tööjõupoliitika on kaasatuse parim näide

Praegu, kui näeme või loodame näha esimesi märke majanduse hoogustumisest ja maksuraha paremast laekumisest, vaevleme raske küsimusega: kuidas teha nii, et politseinikud, meditsiiniõed, päästetöötajad ja õpetajad ei läheks Eestist või oma erialaselt töölt minema? Väga selge sõnum on riiklike prioriteetide kujundamine nende ühiskonnagruppide palgapoliitika suhtes. Kahjuks on valitsuskoalitsiooni sõnum, et avalikus sektoris on palgad külmutatud järgmiseks neljaks aastaks. Tõsi, teatud juhtudel lubatakse maksta kõrgemat palka, kuid seda juba niigi kärbitud sisemiste ressursside arvelt. Investeeringud betooni on Eestis viimasel kümnendil üsna suured olnud, kuid hoopis olulisem ja perspektiivikam on panustada inimressurssi. Nende vahel tuleb leida mõistlik tasakaal. Tulem on see, et korraga on meil suur tööpuudus ja kvalifitseeritud tööjõu puudus. Just nende probleemide lahendamisel tuleb riigil ja avalikul sektoril senisest palju aktiivsem olla.

Igapäevateenused on muutumas luksuskaubaks

Selge on see, et huviharidus muutub järjest enam luksuskauba sarnaseks teenuseks, kus vanemate omaosalus on tõusnud nii kõrgeks, et paljud lapsed on sunnitud loobuma laulu-, mängu-, spordi- ja kunstiringidest. Mis on lahendus, et sellist suundumust muuta? Tõsi, kui ühel päeval öeldakse, et omavalitsused ei pea tegelema enam huviharidusega, ja rahastatust palju kärbitakse, on suures plaanis tulemuseks kohapeal huvihariduse märgatav kallinemine.

On oht, et omamoodi luksuseks võib kujuneda bussisõit ja perele vajalikus koguses ja kvaliteediga toidu ostmine.

Tervem ja küpsem ühiskond on kindlasti tugevam ja sotsiaalsem ühiskond, mis algab kodunt, omavalitsusest, riigist ja kodanikuühiskonnast laiemalt. Loobugem siis ütlemisest “see on sinu mure”. Pigem “sinu mure on ka minu mure”.