Sepp Ahti Tedremäe: Kes vähegi viitsib, saab hakkama.

Urmas Hännile
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ahti Tedremäe sepistab nii noorpaarile õnnerauda kui raudaeda enda või ülemere tellija tarvis.
Ahti Tedremäe sepistab nii noorpaarile õnnerauda kui raudaeda enda või ülemere tellija tarvis. Foto: Urmas Luik

Mitmendat-setmendat aasta Tahkuranna vallas Reiu külas Thormani sepikoda pidav Ahti Tedremäe elu üle ei kurda: tööd jagub ja perel on leib laual.

„Võid viriseda, et muhvigi teha ei ole ja kusagile midagi müüa ei saa, aga kui vähegi viitsid liigutada, saab hakkama,” tõdes hulga aastate eest Pärnus elektroonikakaupluse müüja ameti sootuks mehisema vastu vahetanud mees. „Mul ei ole need 15 aastat olnud muud tööd tarvis teha ja olen välja õpetanud päris palju seppasid, kes nüüd oma käe peal asjaga tegelevad.”

Juba teada mees

Oma sõnutsi võpsikust ehk Nigula looduskaitseala servalt Veeliksest nelja aasta eest suvepealinna külje alla kolinud Tedremäe oli varem ja on nüüdki rahvusvaheline sepp, sest arvestatav osa ajast möödub tal kas piiritaguste tellijate soove tegelikkuseks tagudes või võõrsil alasi taga toimetades.

Viimasena mainitu tähendab aastas kümmekonda viikingifestivali, tõsi, eelmine aasta jäi vahele, kui Reiu mees, põll ees ja haamer käes, uudistava rahvamassi rõõmuks nende silme all igasugu sepiseid valmistab.

„Kari karvaseid tuleb kokku ja seal nad siis fännavad ja müüvad keskaja kaupa,” muigas Tedremäe Skandinaavia riikides, ent mujalgi Euroopas menukast ettevõtmisest rääkides.

Niisugusele üritusele pääseda pole lihtne, liiati peab seal kõik olema nii ehe, kui vähegi olla saab. Selleni välja, et Hollandis ei tohi osalejad kanda prille, kui neil just mõjuvat arstitõendit pole, või kummitaldadega jalatseid: kummitald jõudis jalatsitööstusesse 19. sajandi lõpul.

„Ma olen tegutsenud üks 15 aastat ja et mind juba teatakse, kutsutakse ühelt festivalilt teisele,” lisas Tedremäe.

Viikingifestivali teemat arendades nentis rääkija, et mitmelgi pool on puhta käsitöö pakkumine tõusnud turismiatraktsiooni staatusesse. Rootsis Värmlandi läänis umbkaudu 300 elanikuga Klässbolis näiteks. Sealses klaasipuhumistöökojas on pool ruumi kohviku päralt, teisel pool klaasseina aga keeb töö ja seal puhutakse klaasi pudeliteks-purkideks-karahvinideks. Turist-tule-vaata-imesta-värkstube leidub seal veel.

Midagi analoogset mõtleb Tedremäe oma sepikottagi. Mitte homme-ülehomme, aga eks kõik siin elus saa alguse mõttest.

Sepp on alati kodus

Üht-teist on Thormani sepikojas juba tehtud: sepapajas on peetud nii sünnipäevi kui pulmi. Rääkimata aeg-ajalt sepa tegemisi kaema sõitnud bussitäiest turistidest. „Kui keegi helistab, et tahab näha, kuidas see töö päris käib, on sepp alati kohal,” muheles Thormani sepikoja peremees.

Ehkki paljud sepad on Eestis ääsituled kustutanud ja võõrsile õnne otsima sõitnud, Tedremäe välismaale minna ei kavatse. Jah, Rootsis-Norras saaks ta oma töö eest kindlasti rohkem raha, kui praegu siin teenib, ent selle võrra kallim on seal ostetav kaupki. Nii suurepärast elamiskohta kui kodumaal aga poleks mujal kohe kindlasti võtta. „Mul on siin Soome üle lahe, samal ajal on mul Rootsi klient, kes tellib asju Rootsi hindadega. Miks peaksin siit ära minema?” imestas Tedremäe.

Terve suvi aiale

Liiati ei ole vähemalt lähiajal hirmu, et Eesti aina väheneva seppade vennaskonna krapsakad liikmed tööta jääksid: peale- või järelkasvu eriti pole.

„Talvel oli kolm kuud lehes ja tööbörsil kuulutus üleval, et otsin seppa, aga mitte ühtegi ei leidnud,” nentis Thormani peremees. „Paar inimest käis, aga need olid vanemad inimesed, sepatöö on siiski paras võhmaga töö.”

Ometi ei pea sepp olema kahemeetrine jõujuurikas, kel ette näidata kuhi kuulitõuke- või maadlusvõistluste diplomeid, vaid võib-olla päris tavaline mees.

Minevikus on ajad, kui sepp tuuseldas alasi juures pooletsentnerilise vasaraga, nüüd aetakse läbi sootuks kergemate riistadega. Tedremäe haamrilgi olla kaalu vaid poole kilo ringis, aga sellega toksides saab kõik tööd tehtud.

Kaasa arvatud need sadakond meetrit raudaeda, millele meistril kulus kogu eelmine suvi, tükk sügist ja talve takkapihta, kuid mis nüüd ehib Stockholmi eeslinnas lossi.

„Klient tahtis 250 aastat vana värava – see oli veel vanem kui loss – kindlasti säilitada, ülejäänu läks väljavahetamisele,” meenutas sepp aastatagust restaureerimist sisaldanud tööd. „Korduvalt loeti sõnu peale, et kui nässu keerad, tuleb alles jama, aga pärast jäädi tööga väga rahule.”

Vaja läheb pudinaidki

Sepale vajalikest oskustest kõneldes ütles Thormani peremees, et jõud jõuks, tema endagi õpetaja oli üsna kõrend, aga silma ja kunstiannet on selle ameti pidajal küll tarvis. Raud pole plastiliin, mille kähku uueks muljud. Rauaga on siiski rohkem mässamist, seepärast kulub marjaks ära oskus näha taiest tervikuna veel enne, kui toorik esimest korda ääsile panna.

„See, mida alguses näed ja millest üritad kinni pidada, on üks, see on nagu raam, aga tulemuse annab kogu protsess ja seal on vaja teatud vabadust,” ütles Tedremäe.

Paraku ei saa sepp ennast ainult kunstkäsitööle pühendada, peale selle tuleb valmistada naelu, akna- ja uksehingi, haake, käepidemeid, koputeid, riive – kõiki tarbepudinaid, nagu sepp nende kohta ütles. „Tuim töö,” hindas Thormani peremees pudinatega toimetamist. „Teen lattu, kunagi lähevad kõik ära.”

Mis teha. Laevu, mille restaureerimiseks läheks tarvis kopsakat kogust sepanaelu nagu mõni aeg tagasi Göteborgis, ei tõsteta merepõhjast iga päev.

Nagu ei taastata just tihti Tallinnas raekoja lähedal asunud jõuka kaupmehe kodu, millest nüüdseks on saanud keskaegne restoran ja kraamipood Olde Hansa ja mille renoveerimisel on Tedremäe sepistel suur roll.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles