Saada vihje

Elmar Joosep: Seal Siberi külas Frantsevkas

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Elmar Joosep.
Elmar Joosep. Foto: PP

Juuniküüditamist on palju uuritud, sellest on palju kirjutatud. Ilmunud on kümneid memuaare. Kahjuks on trükis ilmunud mälestustega korralikumalt kaetud ainult osa küüdiareaalist. Mälestusi on üllitanud valdavalt Tomski oblastisse küüditatud, ent sinna sattus ainult kaks kolmandikku viiduist, ülejäänud toimetati Kirovi oblastisse. Ja kuigi viimasena mainitute seas olid kõik Tallinnast küüditatud, kelle vaimne potentsiaal pidanuks ehk olema suurem, kirjeldab nende küüdiaastaid ainult paar trükist.

Ometi on väga tähtis, et selles aktsioonis kannatanud oleksid oma mälestused kirja pannud. Uurimusi, mis toetuvad massioperatsiooni (nii nimetasid küüditamist selle korraldajad) dokumentatsioonile, ei saa tõsiselt võtta. Iroonia ja ülepakkumiseta võin kinnitada, et täiesti korrektset dokumenti küüditoimikutes ei ole. Rääkimata lohakusest ja vähesest kirjaoskusest tehtud vigadest, on dokumentatsioon tulvil tahtlikke võltsinguid ja küünilist valet.

Djukovi valed

Ometi on Vene ajaloolased just arhiividokumentidele toetudes kirjutanud meie küüditamistest mitu raamatut. Eriti enesekindlalt esineb ülikoolis arhiivindust õppinud Aleksandr Djukov. Tema julges oma raamatule anda nime ”Deporteerimised Eestis. Kuidas see toimus tegelikult” (2009). Seejuures ei tea Djukov sellest küüditamisest pooli asjugi. Küüditamise õigustuseks on nii Djukov kui meie oma ajaloolased ajal, kui sai kirjutada vaid marksistlik-leninlikku ajalugu, tähendanud, et küüditamine oli vajalik läheneva sõjaohu tingimusis, vältimaks sõjapiirkonda vaenlase viienda kolonni jäämist.

Oletame, et nad mõtlesid seda tõsiselt, kuigi sõjaohust rääkimise eest küüditamise ajal ja veel nädalapäevad hiljem, kuni kehtis venelaste ja sakslaste vahel sõlmitud sõprusleping, oli ette nähtud karm karistus.

Ent olnuks see nii, oleks ju riigil tulnud küüditatud pärast sõda korralikult koju tagasi tuua. Nii et siin tulnuks ajaloolastel vettpidavam vale välja mõelda.

Djukov peab ainuõigeiks ja vastuvaidlematuiks dokumentides avaldatud arve.

Ta alustab küüditatute arvuga vagunis ja kinnitab, et jutt sealsest ülerahvastusest on vale, et vagunis ei saanud olla üle 25 inimese, paljudes veel vähem. Kuid Djukov ei teagi (vähemalt ta seda ei maini), et neis dokumentides on tont teab kelle lohakusest isegi küüdirongide sihtkohad valed.

Meid pandi maha Tšanõis, nagu nägi ette dokument, selle asemel et viia Tšainskisse, kuhu tegelikult tuli jõuda, ja ülejäänud rongid tühjendati Kargatis, selmet viia Kargassokki. Sõita jäi sadu kilomeetreid, aga rongid olid minema lastud ja rakendatud mobiliseeritute rindele vedamiseks.

Nii ei pandud teekonna lõpuosas vagunisse 25, vaid 125 küüditatut. Ja vagunis polnud kellelegi lamamiskohta, kaks ööpäeva tuli sõita istudes. Kujutage ette, kui kohanimed on juba dokumentides valed, miks peavad siis arvud ja kõik muu õige olema?

Juhendis ja tegelikult

Küüdijuhendiga oli meile ette nähtud 3,5 rubla eest toitu päevas, sealhulgas soe lõuna. Tollal oleks selle eest saanud restoranilõuna, aga kogu teekonna jooksul toodi meile korra päevas toiduõliga üle valatud hirsiputru, mis ei vastanud meie toiduharjumustele ja jäi söömata, ja teise korra seenesuppi, millel ujusid ussid ja mis seetõttu puutumata jäi (hiljem Siberis mõtlesime sellele igatsuse ja kahetsusega). See oli kõik.

Kes kontrollis korraldajaid või kellele pidime kaebama või kes teatas, mis kõigist ilmajäetuile oli ikkagi ette nähtud? Nüüd loeme juhendist, et meile oli ette nähtud arstiabi, kuid rongis me seda ei näinud.

Mitu maimukest suri vagunis, meditsiiniõed aga lõbutsesid valvemeeskonnaga kõrvalvagunis, kust pidevalt kostis joobnud laulujoru. Kust pidime teadma, et seal olid meedikud meile, mitte saatemeeskonna lõbustajad? Kas Djukov tõesti ei tea, kuidas Venemaal tegelikult asjad käivad? Temale on ainult dokument tähtis.

Frantsevka saatused

Vaatame, keda küüditati Tšainski (mitte Tšanõi) rajooni Frantsevka külla ja mis neist sai. Sinna viidi 39 inimest 18 perest: Pärnumaalt kuus peret, Viljandimaalt 11, nende hulka sattus ka üksik mees Tallinnast. Frantsevkasse viidud 18 perekonna saatus oli kirevamaid küüdiasulaisse saadetute seas.

Valdavalt võeti sinna viidud kinni küll maalt (kõik pärnumaalased ja seitse Viljandimaa peret), ent Frantsevkasse sattus taluperesid vaid üheksa. Ülejäänud olid kaks endise ministri ja neli kaubandusinimeste peret, peale nende töösturi, arsti ja õpetaja pered.

Frantsevka oli rajooni jõukamaid kolhoose, kus oli saeveski. Esimesel aastal sai kolhoosnik siin 300 grammi teri normipäeva eest. Aasta-aastalt normitasu kahanes, ent nälga suri Frantsevkas vaid kaks küüditatut, samal ajal kui viletsamates külades küündis nälga surnute protsent mitmekümneni.

Abja vallast oli siia toodud Els Blum Sapas (1892) kolme tütrega. Els oli pärit jõukast ja kuulsast, juba Rootsi ajal vabataluna tuntud Saapa talust Vana-Karistest. Õppinud Šveitsis Zürichi ülikoolis psühhiaatriks, oli ta tutvunud samas õppinud Ernst Blumiga. Nad abiellusid 1928. Pärast ülikooli lõpetamist oli mõlemal Bernis oma arstipraksis. Tulnud Eestisse, töötasid mõlemad Tartu ülikoolis õppejõuna.

Els pidas kodutalugi. 1930 valmis seal häärber, mis oli tollal moodsaima sisustusega. Teise maailmasõja puhkedes sõitis Ernst Šveitsi kodanikuna kodumaale. Els võeti juuniööl kinni koos tütarde Alma (1927), Ingrid-Klaara (1930) ja Irene-Mariaga (1932). Els suri Frantsevkas augustis 1945. Lastel lubati minna 1946. Neil õnnestus järgmisel aastal Punase Risti abiga pääseda isa juurde Berni.

Abja vallast Kaljapulga talust võeti kinni endine minister, tööerakondlane Tõnis Kalbus (1880) poja Endliga (1914). Nagu ikka viidi perepea Sverdlovski oblasti hävituslaagrisse. Seal mõisteti ta üle kohut ja saadeti Komi ASNVsse asumisele. Pole teada, kas Tõnis sinna jõudiski. Edasised andmed tema saatuse kohta puuduvad.

Frantsevkasse küüditatud Endel sai majandustöödele Griškino lastekodus. Sealt võeti ta Kuzbassi söekaevandusse, kust tuli omavoliliselt Eestisse. Tänu näpuveale vahistuskäsus ja ETKVLi juhtkonna heatahtlikkusele pääses ta märtsiküüditamisest 1949 (Kalbuse asemel oli Kalmus). Saadi aru küll, kelle järele oli tuldud, ent ei antud Endel Kalbust Kalmuse pähe välja.

Tõnise kaasa Salme, poeg Arvo ja tütar Juta pääsesid kinnivõtmisest.

Arvo pages suurel minekusügisel läände, kus oli Washingtonis Ameerika Hääle kaastööline. Ta abiellus Paul Laamanni tütre Evyga. Laamann oli Vabadussõjas soomusrongi ülem, hiljem aktiivse vapsina vanglas. Kirjutas Keskvanglas mälestused, mille Evy üllitas raamatuks ”Tõde ei põle tuleski” (1993), lisanud oma teksti isa hilisemast saatusest ja enda muljed veneaegse kodumaa külastusest.

Evy valgustab ka vapside tegevust ning selle vägivaldset ja ülekohtust lõpetamist Pätsi võimu poolt.

 Frantsevkasse sattus Tori vallast Piistaoja näidistalust küüditatud Pooli perekond. Teodor Pool (1890) oli Riia polütehnikumi lõpetanud agronoom. Ta oli Eesti Vabariigi kahes esimeses valitsuses põllutööminister, kel tuli lahendada oma riigi ees seisnud pakilisim ja keerukaim ülesanne – teostada maareform. Vabadussõda võideti sellega, et sõjameestele oli lubatud pärast sõja lõppu maad.

Mõisamaade jagamine riivas noore riigi mitme juhi õiglustunnet. Esimene, Otto Strandmanni valitsus ei jõudnudki maareformi suhtes üksmeelele ja taandus. Theodor Pool jäi ametisse järgmises, Jaan Tõnissoni valitsuseski ja teostas maareformi, nagu olid kavandanud tööerakondlased oma esimeses valitsuses. Maa võõrandati mõisnikelt sümboolse tasu eest.

Tulnud toime gigantse tööga, loobus Pool poliitikast ja asus tegeliku põllumehena arendama kodutalu Piistaoja, millele juba Theodori isa oli pannud tugeva aluse. Piistaojast sai näidistalu, kus põllupidajaid käis igast Eesti otsast õppimas.

Vene ajal oli seal loomakasvatuse instituudi veiste tõuaretuse katsejaam. Theodor Pool lasti juulis 1942 Sverdlovski oblasti hävituslaagris maha. Tema ema suri Frantsevkas 1943. Lapsed Ain ja Mall lubati küll 1947 Eestisse, kuid 1949 viidi tagasi Frantsevkasse, kust lasti tulema 1958.

Frantsevkasse oli küüditatud Polli põllutöökooli õpetaja Benjamin Martin koos naise ja kasutütrega. Nad vabastati 1957, ent kodukohta ei lubatud naasta. Tuli asuda Kohtla-Järvele, mis paljudele asumiselt või vangilaagrist vabanenuile elukohaks sai. Kasutütar Milvi Pärn (1930) abiellus grusiiniga ja läks elama Gruusiasse.

Tarvastu taluperemees Jaan Veske küüditati juristist poja Johannesega. Vabatahtlikult ühines Suislepa kooliõpetaja Linda Miil ja abiellus Johannesega. Puka jaamas nad lahutati. Johannes sai kümme aastat, ta suri 1945. Jaan heitis hinge enne kohtuotsust 1942. Linda sai tanu alla vaid mõneks tunniks. Eestisse pääses 1958.

Tarvastust küüditatud Kure suurtalu peremees ja kaitseliitlane Adolf Rennit suri juba 1942. Prokopjevski söekaevandusse viidud poeg Ilmar naasis 1946 Frantsevkasse.

Ilmari poeg Ants (1930) lõpetas Tomski raudteeinstituudi. Temast sai Assino linnapea. Assino on üks Tomski oblasti kolmest linnast, rohkem neid seal ei olnud 1941 ega ole praegugi. Vene aja lõpus tegi Ants katse asuda Eestisse elama, kuid koolivend Karl Vaino ei pakkunud vastuvõetavat töökohta ja kava jäi teostamata. Kodumaale naasmata jätmise põhjusi oli mitmesuguseid. Alati ei olnud see range keeld, sageli kardeti harjunud elukohast ümberasumise raskusi.

Selliseks kujunes Pärnumaalt Frantsevkasse viidud inimeste saatus. Sinna viidud 18 perest jõudis Eestisse ja on kasvatanud järglasi ainult kuus.

Kinnivõtmisel lahutatud pereliikmed ei saanud enam kunagi kokku.

Küüditatud ei saanud tagasi käest võetud varandust, õitsvaid talusid, edukaid ettevõtteid, korrashoitud kodusid ega hoolitsetud maju, mis tegid elu ihaldatavaks neile, kes polnud harjunud kõige selle saavutamiseks vajaliku tööga, kes siinse jõukuse ja edukuse tekkele ei olnud millegagi kaasa aidanud, küll aga sageli seda takistanud ja elu lõhkunud.

Märksõnad

Tagasi üles