70 aastat tagasi, 5. juulil 1941 põletasid venelased Kilingi-Nõmme maha

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Idüllilise väikelinna Kilingi-Nõmme Kiriku tänav Eesti Vabariigi lõpuaastail.

FOTO: Olev Pauksoni arhiiv

Liivamäe lahing, nagu mina seda mäletan.

Kilingi-Nõmme Kiriku tänav pärast venelaste põletustööd 1941. aastal. Hävis vähemalt 60 hoonet.

FOTO: Olev Pauksoni arhiiv

Liivamäe lahingu juht major Paul Lilleleht istub haavatuna hospidalis.

FOTO: Olev Pauksoni arhiiv

Selliseid hommikueinetalonge anti Kilingi-Nõmmes puupaljaks põlenud inimestele.

FOTO: Olev Pauksoni arhiiv

1990. aastal külastasin Austraalias oma vana sõbrannat Urissaare külast Mari Vabritit. Sain seal lugeda väliseestlaste kirjutatud lugusid Liivamäe lahingust ja Kilingi-Nõmme põletamisest. Tundus kummaline, et kõik lood olid erinevad, justkui oleks olnud palju lahinguid.

Kuna minagi olin selle lahingu päevil Kilingi-Nõmmes, otsustasin paar aastat hiljem, et panen igaks juhuks oma meenutused kirja. See kaustik seisis aastaid, vahetevahel täpsustasin üht-teist, rääkisin veel elus tuttavatega ja sellisena Liivamäe lugu siis kirja sai. Siin on mõndagi erinevat sellest, mida tavaliselt kirjutatakse, aga nii ma neid sündmusi mäletan …

Salajased ettevalmistused

1941. aasta juuli alguses töötasin 18aastase neiuna Saarde majandusühistus, kuhu 1. oktoobril 1940 olin arveametnikuna tööle läinud. Mu isa Mihkel Ausmaa oli Laiksaare valla konstaabel. Uus võim tegi ta kõigepealt ametist lahti, seejärel küüditati 14. juunil peaaegu kogu pere: isa, ema ning nooremad vennad Kalju ja Erich. Mind Kilingi-Nõmmest millegipärast ei võetud või ei leitud üles.

Politseiniku tütar oli aga vist küllalt kaalukas argument, et kohalikud Kaitseliidu mehed mind usaldasid. Juba nädalaid enne sõda toimus mitmesugune salajane tegevus. Kõike ma loomulikult ei tea, kuid mulle ja mu toanaabrile Valve Tammele (Reilent) tegi doktor Juhan Reimaste algelisi meditsiinikursusi, samuti oli meil valmis esmaabikotike.

Käisime mitmel korral öösiti ühes korteris eri dokumente trükkimas, sest oskasime masinakirja. Mul on meeles, et osa neist olid relvaload, tõenäoliselt võltsitud, ja mingisugused isikutõendid. Milleks neid vaja oli, me ei küsinud. Segadus on ka ühendusega, kuhu need mehed tegelikult kuulusid. Omakaitse tuli hiljem, Kaitseliidu meesteks me neid samuti ei kutsunud, meile olid nad lihtsalt omad.

Sõja alguse üle oli mul hea meel, sest lootsin, et see aitab omaksed Siberist tagasi saada. Küüditamine oli hinge nii haigeks teinud, et oleksin ühinenud ükskõik kellega, kes andnuks pisematki lootust peret veel näha.

Sõja käigust ei teadnud me suurt midagi, tohutult oli liikvel kuulujutte alates sakslaste tulekust kohe täna kuni Läti küttide rünnakuni välja.

Kokkupõrke ootuses

3. juulil võtsid meie omad Kilingi-Nõmmes võimu. Meil siis mingeid ülesandeid ei olnud, olime niisama vaatajad. Öösel sai magada küll vähe, sest ärevus oli hinges. 4. juuli hommikul läksin tööle, aga siis tuldi mulle järele ja doktor Reimaste ütles, et peaksime Valvega koos omadega linnaserva minema, sest on võimalik, et Pärnust tullakse linna tagasi vallutama. Mingeid täpseid ülesandeid ta meile ei jaganud, pidime kaasa võtma oma arstipauna ja vajadusel olema käskjalad. Meditsiiniõe tööks polnud meil ju ettevalmistust.

Tagantjärele olen mitu korda imestanud, kuidas Reimaste ikka päris kogenematuid lapsi eesliinile saatis, aga päris kindel on, et ega temagi tulevasi sündmusi selgelt ette kujutanud. Meie sellega oma pead ei vaevanud, pigem oli kõik põnev ja hirmu ei olnud mingisugust. Samuti polnud mul mingit arusaamist, mis asi see lahing on. Arvasin umbes nii, et tulistatakse nii kaua, kuni ühe poole mehed on otsa saanud. Lausa piinlik meenutada.

Läksin tööle tagasi ja ütlesin pearaamatupidaja Eduard Mutlile nipsakalt, et ”täna ma enam tööle ei tule, mul on teised ülesanded”. Seljas oli mul lihtne sitsikleit ja jalas peaaegu et mu kõige uhkemad jalanõud – valged tennised. Arstipaun üle õla, läksime teele. Ilm oli ilus ja soe.

Igal juhul ootasime Liivamäel juba tükk aega enne lõunat. Midagi teha polnud, meie Valvega olime esimestest meestest tagapool ja ma keerasin männi najal istudes näo päikese poole.

Olen mitmest kohast lugenud, et lahing toimus Nõmme keskusest umbes kahe kilomeetri kaugusel. See pole õige, vahemaa peab olema palju väiksem. Minu meelest ei ole see suurt üle kilomeetri ja meie ootasime veel lähemal, veidi eespool kohast, kus praegu algavad esimesed majad.

Mingil hetkel toodi meile sooja suppi, asi oli selle koha pealt hästi organiseeritud ja jälle järgnes ootamine ... Mina olin Nõmmest vaadates vasakul, Valve paremal.

Hävituspataljoni saabumine

Kella mul ei olnud, aga see oli päris õhtu eel, kui viimasele käänakule enne Liivamäge lähenes neli–viis veoautot.

Kapten Villem Raid on kirjutanud koguteoses ”Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas”, et seal oli ka busse. Mina neid ei näinud, olid lahtised veoautod. Aga ega ma pruukinudki kõiki näha, sest need jäid kurvi taha.

Siis algas hirmus püssiragin. Ka minu männi sisse tuli kuul, õnneks olin selleks ajaks juba kohta vahetanud ja kõhuli. Alles siis hakkasin aru saama, et asi on tõsine. Natuke eespool tulistati, meie lamasime maas ja ausalt öeldes ei osanud suurt midagi teha. Mingeid korraldusi meile ei antud. Vahepeal mõtlesin, et peaks minema vaatama, ehk on kedagi vaja siduda, aga mehed karjusid, et ”olge maas!”.

Mõne aja pärast sain isegi mina aru, et meil on probleem. Paremal pool läks hävituspataljoni tuli tugevamaks ja liikus nagu lähemale – sain nii aru, sest paugud läksid tugevamaks. See oli hävituspataljoni ümbert haaramise manööver. Abi saabus aga ruttu. Nägin, kuidas lahingusse tuli meie poolt ahelikus grupp mehi, õigemini noormehi, ja nad tulid vasakult. Need olid Voltveti metsatehnikumi poisid.

Ma ei tea siiamaani, kes neid juhtis. Igal juhul oli see rohelises mundris mees, kellel oli püstol (nagaan?), millest ta põlvelt, nagu õppusel, rahulikult sihtides tuld andis. See pilt on mul siiani silme ees.

Lillelehe haavatasaamine

Kohe seejärel anti mulle korraldus joosta tuletõrjeaeda, kus oli Kaitseliidu staap ja laskemoonavaru, ja teatada, et kiiresti on vaja laskemoona. Ma ei mäleta, kes see käsuandja oli, kuigi tundsin isiklikult paljusid mehi, kes lahingus osalesid.

Pidasin loomulikuks, et täitsin iga korralduse, mis vanemalt inimeselt tuli, kui ta oli meie oma. Vahetasin kohta, hakkasin minema paremalt poolt, sest seal oli künklikum ja tundus, et varju rohkem. Aga siiski jäin tule alla. Õnneks olid seal mingid maakuivenduse kraavid, kuhu ma viskusingi, ise issameiet lugedes.

Püsti ma enam ei tõusnudki, vaid roomasin kraavipõhja pidi edasi. Igal juhul jõudsin vigastamata kohale, kuigi kuule vihises kogu aeg, isegi siis, kui olin juba majade ja ühistu aitade vahel.

Andsin teate edasi ja enam mind lahingupaigale ei saadetud, vaid kästi minna doktor Reimaste vastuvõttu.

Minu ettekujutuse järgi oli meditsiiniteenistus organiseeritud kahes kohas. Restorani Bristol peal tubades toimetasid Naiskodukaitse õed, neid ma Reimaste juures ei näinud. Kui nad seal olid, siis pidid olema teises tiivas, kus mina ei käinud. See oli täiesti võimalik, sest Liiganti maja Pärnu maanteel on üsna suur.

Tihti on räägitud, nagu oleks hävituspataljoni haavatud olnud Bristoli peal, meie omad aga Reimaste juures. Minu kogemus seda ei ütle. Lahingust toodi haavatuid igale poole, osa tuli ise ja just Reimaste juurde. Osa, kes alguses Bristolisse viidi, toodi lõpuks ikka meile, sest seal ei olnud arsti.

Meil oli ka lahingu üldjuht, haavata saanud major Paul Lilleleht, aga mina temaga ei toimetanud, sest tema haav oli minu oskuste kohta liiga tõsine. Olen aastaid olnud kirjavahetuses Lillelehe tütre Koidula Tõõtsoviga, kes elab Lakewoodis Ameerika Ühendriikides. Tema saatis mulle paar haruldast fotot oma isast. Koidula oli lahingu ajal eemal, aga järgmisel päeval tuli keegi mees talle järele ja kutsus isa juurde Talile.

Lilleleht oli selleks ajaks sinna viidud, tal oli kohutav, nende arvates lõhkekuuli tekitatud kubemehaav. Koidula sidus teda, nagu oskas, isa oli tütre vaprust kiitnud, aga ega olukord kiita olnud. Major oli lamanud vankril kuuri all, et kui venelased tulevad, jõuaks ta kohe metsa viia. Hiljem ravis teda veel doktor Reimaste, aga asi läks nii hulluks, et tuli Tartus operatsioon teha.

Koidula rääkis veel, et ega isa Kilingi-Nõmme nii varajast ülevõtmist heaks kiitnud. Kui teda 3. juuli õhtul Kaitseliidu mehi juhatama kutsuti, oli ta seda selgesti väljendanud. Tema ei uskunud sakslaste väga kiiret edasiliikumist Riia alt, mis tegelikult ka juhtus.

Töö sidumispunktis

Siin oleks vaja klaarida üks asi, mis minus segadust tekitab. Paljudes kohtades on kirjutatud, et lahing kestis kaks–kolm tundi. Ei usu, et see õige on, minu arvates oli kokkupõrge tunduvalt lühem ja seda paljudel põhjustel. Mind saadeti laskemoona järele üsna varsti pärast lahingu algust, seega ma ei usu, et oleks jätkunud padruneid, et kolm tundi lahingut pidada.

Piirivalvurite tulek Jäärjast ja rünnak, mis lahingu lõpetas, ei võtnud tunde, vaid toimus kindlasti kiiremini.

Minu meelest tuli metsakooli poiste abi kuni 30 minuti jooksul lahingu algusest ja seejärel, kõige rohkem poole tunni pärast olid kohal piirivalvurid. Nende tulekut ma enam ei näinud, vaid see tähendas laskmise lõppu ja haavatute toomist meie juurde ...

Praktikas nägi asi välja nii, et Reimaste vaatas haavatud üle ja andis siis korraldusi, mida teha, või tegi ise. Mul ei olnud erilisi sanitarikogemusi, toimetasin rohkem tunde järgi. Korraliku koolituse sain alles 1944. aasta talvel, kui taas Reimaste ja Pärnust toodud doktor Rebane meid korduvalt õpetasid. Siis oli meil väga hea varustus, aga seda ei läinudki vaja.

Varsti ilmus sidumispunkti mu vana tuttav Pärnu skaudi- ja gaidiajast Valter Ojakäär. Kes ta sinna tõi, ma ei mäleta. Jäi mulje, nagu oleks ta täitsa ilma valveta tulnud, aga vaevalt see nii oli. Tal oli kuulihaav paremas käes. Randmest kõrgemal oli kuul käe läbistanud, ilmselt oli tulistatud tagant. Käsi oli paakunud verega koos, korpas ja vist valutas kõvasti. Reimaste vaatas haava üle ja käskis mul selle kinni siduda. Seda ma loomulikult tegin.

Valter kirjutas oma mälestustes, et üsna lahingu alguses olevat ta valge lipu tõstnud ja politruk selja tagant ta käe läbi lasknud. Mina olin käele mingi algelise kahest pulgast lahase teinud. Ei usu, et ma eriti head tööd tegin, ja jumal tänatud, et ta hiljem veel pilli mängida sai. Õnneks vahetati tal kuuldavasti juba järgmisel hommikul side uue vastu.

Kõige kohutavam hetk sel õhtul oli ühe hävituspataljoni poisi surm minu käte vahel. Ta oli raske kõhuhaavaga ukse ees kanderaamil, heledad juuksed verega koos. Ma hoidsin ta pead, aga midagi polnud teha. Ta rääkis veel, et ”me ei tahtnud siia tulla, meid toodi vägisi, venelased ütlesid, et siin tuleb ainult korda luua, me ei tahtnud võidelda …”. Siis ta suri. Enne surma jõudis veel öelda oma perekonnanime – Sang. Valter Ojakäär ütles hiljem tema eesnimeks Isidor, aga mina seda kinnitada ei oska.

Lahingu lõpp

Seejärel kästi mind koos paari mehe ja autoga lahinguväljale sõita, et sealt veel võimalikke haavatuid ära tuua. Selleks ajaks olin juba üsna määrdunud, valged tennised verest üleni punased. Mul oli kaasas oma hall mantel, sest vahepeal oli sadanud äikesevihma.

Mehed tõstsid autole Edgar Renniti (tõstja Jaan Taltsi onu), kes oli teadvuseta ja väga raskesti haavatud. Ta värises üleni ja panin talle oma mantli peale, ise kangesti hirmul, et äkki ta ei ela ambulantsini. Ta jäi elama, kuid järgmisel päeval lasksid venelased ta julmalt maha.

Nägin, kuidas teine auto, mida juhtis Saarde majandusühistu autojuht Johannes Kõrvits (Kõrvitsa Juku), vedas lahinguväljalt ära hävituspataljoni surnuid. Autokasti pragude vahelt nirises veri teele ja seda oli hirmus vaadata. Kuhu surnud ründajad maeti ja kui palju neid oli, ma ei tea. Paljudes kohtades on kirjutatud, et ründajate poolel sai surma 68 meest, aga minule tundub see number liiga suur olevat.

Kuna autot juhtis ühistu autojuht, siis siin peaks olema vastus küsimusele, kust Kaitseliit tol ajal nii haruldasi autosid sai. Need oli Saarde majandusühistu omad, mis lahingus osalesid. Hiljem olevat kasutatud neid masinaid, mis sõjasaagiks saadi.

Aeg läks tohutu kiirusega. Tegime Valvega, mida kästi. Kapten Raidi mälestuses on kirjas, et õhtul oli veel improviseeritud söömaaeg seltsimaja saalis. Mina ei tea sellest midagi. See on üksjagu imelik, sest meiesuguseid tüdrukuid sellistest kokkusaamistest eemal hoida ei olnudki nii lihtne, hoolimata väsimusest.

Mis edasi sai, on päris keeruline seletada, sest tundub, et midagi läks valesti. Reimaste saatis meid Valvega minema.

Kardan, et saime temast valesti aru ja selle asemel et Kilingi-Nõmmest lahkuda, nagu tegi enamik inimesi, läksime koju. Elasime Laada ja Kiriku tänava nurgal nõndanimetatud Kiviselja maja teise korruse toas. Seal pesime ennast, riideid ja mina veel tenniseid, mida külma veega puhtaks ei saanudki, pruunid randid jäid peale.

Uni tuli pikk ja raske ning tuleb tunnistada, et magasime venelaste sissetuleku maha. Kui ärkasime, oli linn absoluutselt välja surnud. Kusagil ei olnud ühtegi inimest, aknad olid kardinatega kinni. Me ei kohanud kedagi, isegi mitte ühtki Vene sõdurit, rääkimata tankidest, millest palju juttu on olnud. Mulle tundub, et paljudes mälestustes on Vene ründajate arvuga kõvasti liialdatud.

Hiljem kuulsime, et Eesti haavatud olid jäänud venelaste kätte, ja see on mind piinanud kogu aeg. Lilleleht pääses küll tänu oma tarkusele ja õnnele minema, aga Rennit ja rida teisi lasti eri ajal maha. Kuidas see juhtuda sai, ei mahu mulle pähe, ilmselt pidi nendes käskudes, mis 4. juuli õhtul anti, ikkagi midagi valesti olema.

Tõsi on küll see, et enamik lahingus osalenud mehi läks õhtul koju pere juurde, ka meie magasime venelaste tuleku maha, aga midagi siiski ei klapi …

Kilingi-Nõmme põletamine

Meie edasine käitumine oli praegu tagasi vaadates kohati täiesti idiootlik. Oli see närvišokk, ei tea, pigem siiski noorus ja kogenematus. Selle asemel et kiiresti linnast põgeneda, läksime meie olukorda uudistama. Reimaste ambulantsi juures ei olnud kedagi, ainult tühjus. Ka Reimaste ise oli lahkunud.

Bristoli teiselt korruselt oli suurem osa haavatuid juba Talile viidud, seal oli ainult mu tuttav skaudiajast Arno Brackman, hävituspataljoni poiss, kes ootas edasisaatmist. Tal oli kubemehaav, kuid sellest hoolimata tegi ta lolli nalja, mis mind hingepõhjani solvas. Ta teatas, et ”su vanemad viidi juba pulmarongiga ees Siberisse, sina võiksid nüüd minuga tulla”. Läksime sealt kohe minema.

5. juuli hommikupoolikul olime linnas, enamiku ajast kodus ja millegipärast ei läinud ära. Venelased olid linnas, aga meid ei puutunud ja meie üritasime samuti varjul olla.

Umbes lõuna paiku läks tõsiseks. Ellen Raiend kirjutab oma mälestuses ”Saarde sõnumites”, kuidas me neljakesi (tema ise, Valve, Lepiksoni Karl ja mina) 6. juuli hommikul vaatasime, mismoodi linavabrik põlema läks. Ent minu mäletamist mööda me 6. juuli hommikul Kilingi-Nõmmes ei olnudki, vaid otsustasime 5. juuli lõuna ajal, kui minu mälu järgi põletamine hakkas, Valve vanemate juurde Jäärjassse põgeneda. Enne käisime veel oma korterist läbi.

Kinnitasime endale, et paanikasse ei tohi sattuda, aga ometi käitusime väga veidralt. Võtsin kapist albumi, korjasin kokku ema-isa-õe-vendade pildid ja panin taskusse, albumi aga korralikult kappi tagasi ja kapiukse lukku. Seda otsust kahetsen siiamaani, sest palju olulisi pilte põles ära. Hiljuti sain Valve tütre Heli Toomani (Pärnu kolledži õppejõud) käest Valve albumeid vaadata, aga seal on sellest ajast ainult üksikuid pilte, temagi asjad jäid tulle.

Öökapilt haarasime lõhnaõlipudelid, mina panin enda oma tagasi, sest Valvel ju üks juba oli! Mu lemmikjalatsid valged tennised (mis eelmisel päeval olin haavatute verest puhtaks pesnud) rippusid aknakonksu otsas kuivamas. Katsusin, need olid märjad ja jätsin nad edasi rippuma.

Siis keerasime ukse lukku, panime võtme esikusse peidukohta ja jalutasime kahe tühja käega majast välja. Kui kõrvaltänavaid pidi linnaserva jõudsime ja tagasi vaatasime, nägime väga kõrgele tõusvaid tuleleeke. Ütlesime rahulikult, et see on nüüd meie maja, sest see oli sealkandis ainus kahekorruseline. Tegelikult vist ei olnud, sest meie majal oli plekk-katus, kust leegid nii kergesti üles ei tõuse.

Valve kodus valitses täielik rahu, nägime eemalt ainult suitsupilvi, järelikult pidi linn kõvasti põlema. Terve 6. juuli olime Jäärjas. Õhtul sõitsid jalgratastega meie juurde kaks sõpra, kellest üks oli kindlasti Enn Raudam, ja sõimasid meil korralikult näo täis. Venelased oli linna põlema pannud ja siis minema läinud. Nemad olid üritanud päästa, mis päästa annab, aga kuna olime kõik uksed ja kapid korralikult lukku pannud, siis suurt midagi teha ei andnud. Aeg lõppes otsa. Siiski õnnestus neil teise korruse aknast välja lasta diivan, põrandavaas, väike äratuskell ja kombinee, ei mäleta enam, kelle oma.

Hommikul panime hobuse ette ja sõitsime oma varandust ära tooma.

Linnas oli pilt kohutav: ahervaremed ja tühjus. Meie pea ainuke varandus, diivan, küll logises, aga püsis koos. Hakkasime just tagasi sõitma, kui tuli endise naabermaja perenaine, kisendav põrsas kaenlas, ja palus, kas me ei saaks kuidagi loomakese mõneks ajaks maale viia, sest tal polnud põrsast kusagile panna. Pardipojadki olla õues veevannis suures kuumuses surnuks keenud.

Kohtumine sakslastega

Toppisime põrsa diivanikasti, ise istusime diivani peale ja alustasime üsna murelikult tagasisõitu, sest linnas liikusid ärevad jutud, et Jäärja poolt tuleb mingisugune Läti punaste küttide hävituspataljon ja need on hirmus julmad mehed. Umbes poolel teel nägimegi ees autokolonni punaste lippudega.

Kahel pool teed olid lagedad viljapõllud ja hobusega polnud mingit võimalust peituda. Ei tulnud kõne alla hobune jumala hooleks jätta ja ise ära joosta. Sõitsime surmahirmus edasi. Autod lähenesid ja äkki kergitas tuul kapotil olevat lippu – sakslased! Kui kohakuti jõudsime, ajasid nad meiega juttu, naersid ja näitasid näpuga diivanile, kus põrsas meeleheitlikult kisendas.

Meile nad midagi ei teinud, sõitsime Valve koju ja järgmisel päeval tulime linna tagasi.

Algas Saksa aeg. Kuna olime paljaks põlenud, võttis meid enda juurde elama Liivamäe lahingut pärast Lillelehe haavatasaamist juhtinud pangajuht Helmut Nirk. Mingil põhjusel me talle meeldisime ja ta andis meile ilusa toa Pärnu maantee 22, mis on siiani alles ja mis jäi lahingukohast ainult poole kilomeetri kaugusele.

Loomulikult ei ole mu mälu 88aastaselt enam sama mis noorelt, aga loodan, et suuri vigu ei ole ma teinud. Pole enam kelleltki küsida ka, Valve suri juba 1974. aastal, meie poolt lahingus osalenud inimestest ei tea ma enam aastaid kedagi, kes elus oleks.

Ehk ei olnud Liivamäe lahing suur lahing, ehk ei tehtud just lahingu järel kõike õigesti, aga see ei loe. Inimesed tulid kokku ja hakkasid kodu kaitsma, saagu mis saab. See tunne pole kunagi meelest läinud.

 

Leonida Rebane (Ausmaa)

 On sündinud 14.08.1922 Pärnus.

 1940–1948 töötas Saarde majandusühisuses raamatupidajana. Hiljem oli sunnitud ennast varjama, kuid pääses siiski küüditamisest ja laagrist. 1960. aastast töötas Lääne-Virumaal mitme kaupluse juhatajana.

 Tal on kolm last, seitse lapselast ja kaheksa lapselapselast.

Tagasi üles