Taekwondo haarab nii noormehi kui neide

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Julia Kondratjeva.
Julia Kondratjeva. Foto: Erakogu

Äsja kümnenda klassi lõpetanud Julia Kondratjeva on pool oma elust harrastanud taekwondo’d, aasta vanem Ruslan Guzelin juba üksteist aastat. Selle võitluskunsti võistlustel on neile kaela riputatud mitme kilo jagu medaleid.

Ruslan on Eesti meister. Praeguseks on tal 18 kulda, 13 hõbedat ja 9 pronksmedalit. Julial on 15 kulda, 12 hõbedat ja 15 pronksmedalit.

Julia hakkas taekwondo’ga tegelema kaheksa-aastaselt. “Minu vanemad kirjeldasid, milline spordiala see on, ja nii otsustasingi trennis käima hakata,” ütleb ta.

Ruslani viisid trenni samuti vanemad, see oli 2000. aastal ja ta oli siis seitsmene. “Kui trenni läksin, ei tundnud ma kedagi ja olin väga häbelik. Minu treener Robert Trofimov suhtus minusse mõistvalt ja mind kaasati kiiresti meeskonda,” räägib ta.

Julia esimene võistlus oli Tallinnas. Pärnu klubist osales seitse poissi ja tema ainukese tüdrukuna. “Seekord ma veel ei võitnud, aga kõik tundus väga huvitav ja lõbus,” meenutab ta.

Esimest korda võitis Julia medali Eesti meistrivõistlustel 2004. aastal. “Mul õnnestus võita seal korraga kaks kuldmedalit, ühe formaalses harjutuskompleksis ja teise kahevõitluses,” täpsustab neiu, kes kahevõitlust ei karda. “Esimene medal tuli nii, et ei saanud arugi.”

Ruslani jutu järgi on suhted rivaalide vahel päris head. “Mu vastane on minu jaoks vaenlane vaid siis, kui on võistlus, pärast võistlust võib temast saada isegi mu sõber,” selgitab ta.

Ruslan arvab, et sport tema isiklikku elu ei mõjuta. Ta jõuab sõpradega grillida, sõbrannadega suhelda, koertenäitusele ja suvel tööle. “Aeg paneb kõik paika, mingil hetkel mõistsin, et ma ei ole spordi jaoks, vaid sport on minu jaoks,” mõtiskleb noormees. “Peale tugevate lihaste teeb sport mind tugevamaks. See annab mulle tahtejõudu ja enesekindlust, aitab vaimselt toime tulla igapäevaelus ja ootamatutes olukordades. Spordist saan naudingut ja võimaluse vabastada kogu oma negatiivne energia.”

Julia usub, et sportlaseteed ta ei katkesta. Ta tahab tulevikus treeneriks saada. “Aga treenerikarjääri alustan võib-olla alles siis, kui õnn võistlustel mulle selja pöörab,” möönab ta.

Märksõnad

Tagasi üles