Anna Savtšuk: Pead endast alati andma parima

Anna Savtšuk. Foto: Erakogu

Kümneaastasena tantsustuudio asemel venna järel taekwondo trenni valinud Anna Savtšukil pole kaheksa aasta järel mõtteski treeninguid sinnapaika jätta.

Kui Annalt küsida, milline on tema kõige tähtsam tulemus sportlasekarjääris, ei oska ta vastata. “Iga tulemus on tähtis, mis võistlused need ka ei oleks, enne iga võistlust käib suur ettevalmistus,” ütleb ta.

Ometi on Annale meelde jäänud 2010. aastal toimunud rahvusvahelised võistlused, kui ta meeskonna sparringutes Eesti Ukraina vastu otsustava lahingu võitis ning neli kuldmedalit ja kolm karikat sai. Kokku on Annal 57 medalit, neist 33 kuldset, 14 hõbedast, 10 pronksmedalit ja 13 karikat.

Oma esimest võistlust mäletab Anna hästi. “Närvitsesin ja ootasin, millal ometi algavad minu kaalukategooria võistlused. Aga kui seisin vastase ees, hirm kadus. Vastane oli minust pikem, kuid see ei andnud talle võimalust mind võita,” kirjeldab Anna, kes sai toona oma esimese kuldmedali.

Anna arvates on välismaal põnev ja huvitav võistelda, kuid sõit väsitab. “Võib juhtuda, et lennuk või buss jääb hiljaks ja siis pead kohe võistlustele minema. Kui väsinud sa ka ei oleks, pead andma endast parima,” selgitab ta. Anna on võistelnud kolm korda Lätis ja Venemaal, Moldovas ja Tšehhis.

Veel aasta ja ees ootab kooli lõpetamine. Anna kavatseb minna ülikooli ja kardab, et siis enam trenniks aega ei jätku. Praegu on tal aga käed-jalad tööd täis, sest mullu sügisel tegi treener Robert Trofimov talle ettepaneku treenida väikseid lapsi. “See on väga vahva töö, mis on andnud mulle uue idee – saada tulevikus treeneriks,” tunnistab Anna.

Neiu kõige nooremad hoolealused on nelja-aastased, kuid enamik on vanuses 6–10 aastat. Lapsi treenida on raskem, kui Anna endale ette kujutas. “Lapsed tulevad trenni iga kord erineva tujuga: üks päev teevad nad kõvasti trenni, teine päev jooksevad ja karjuvad – katsu neid siis kõiki kokku saada!” räägib ta.

Anna jutu järgi oli ta esimeses lastetrennis ehmunud ja vajas kõiges treeneri abi. “Nüüd on möödunud peaaegu kuus kuud ja võin öelda, et suudan trenni anda treeneri abita, ilma mingi hirmuta,” kinnitab ta.

Järgmised võistlused on alles sügisel ja Anna ei tea veel, kas võtab osa võistlustest või sõidab sinna hoopis treeneri abina.