/nginx/o/2011/06/16/631536t1hd450.jpg)
Shamil, tundud natuke murelik. Miks?
Shamil Kurbanov astus poksiringi vanaisa jälgedes
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aasta algas halvasti. Mul oli plaanis suvel Euroopa juunioride meistrivõistlustel osaleda, aga sinna ma ei saanud, sest kaotasin Eesti meistrivõistlustel ja sain vaid 3. koha.
Kui vanalt hakkasid poksiga tegelema?
Esimest korda läksin poksisaali, kui olin vaid aastane. “Läksin” ei ole siinkohal just kõige täpsem sõna. Vanaisa (poksitreener Jüri Mozessov) väga tahtis, et läheksin tema jälgedes, ja nii hakkasingi poksima. Ta võttis mind endaga kaasa, et harjuksin tasapisi treeningutega.
Kõik tundus mulle algul raske. Ma ainult vaatasin, kuidas teised trenni tegid. Ise hakkasin poksiga tegelema nelja-aastaselt – nüüd on sellest neliteist aastat.
Oled tugev sportlane, kas oled juba välismaalgi võistelnud?
2008. aastal osalesin Euroopa meistrivõistlustel Bulgaarias Plovdivis. 15-16aastaste vanusegrupis võistles minu kaalukategoorias viisteist sportlast. Esimese matši pidasin leedulasega ja kahjuks kaotasin. Edasistest pingutustest hoolimata tuli mul leppida 9. kohaga. Aga vaatamata sellele oli see vägev nädal.
Kui palju medaleid on sinu hoiukarbis?
28 medalit. Mulle tundub, et poksis läheb mul päris hästi. Eesti meistrivõistlustel olen saavutanud esimesi, teisi ja kolmandaid kohti, olen võitnud ka rahvusvahelisi turniire, kus osalevad paljud välissportlased.
Sinu treener on su vanaisa. Kas see aitab sind või teeb treeningud raskemaks?
Ühest küljest see aitab mind, sest vanaisa pöörab mulle rohkem tähelepanu, kuid teisest küljest teeb see trenni raskemaks ja pean palju pingutama, et vanaisa lootusi õigustada.
Vanaisa aitab mind kogu aeg elus, ta on mulle nagu teine isa. Väga palju häid hetki on just temaga seotud. Ta annab mulle jõudu, teeb kõik, et saavutaksin esimesi kohti. Olen talle väga tänulik selle eest.
On sul olnud hetki, mil oled mõelnud, et pead poksimise lõpetama?
On muidugi olnud ja tundub, et tuleb veelgi. Mõnikord tulevad sellised mõtted pähe, kui trenni tulles ei taha midagi teha. Kõige meeleheitlikumad mõtted tekivad siis, kui oled kõvasti trenni teinud, palju aega võistlusteks valmistumisele kulutanud, kuid kaotad.
Tundub, et sellised mõtted tulevad pähe väsimusest. Sellepärast peab endale aeg-ajalt puhkust lubama ja püüdma üldse mitte mõelda selle teema peale.
Plaanid sa oma tulevast elukutset poksiga siduda?
Ma pole sellele eriti mõelnud, kuid arvan, et ega see teostu. Kui aasta pärast gümnaasiumi lõpetan, ei usu, et saan samamoodi trennis käia. Mul ei jagu selleks kõrgkooliõpingute kõrvalt aega.
Kogu saabuva suve valmistun rahvusvahelisteks võistlusteks, mis toimuvad sügisel. Loodan, et läheb hästi.