Kommentaar: Segane seis Süüriaga

Süüria diktaator Bashar al-Assad teatas eile ulatuslikust amnestiast. Foto: Reuters

Iga valitsuse kohustus on hoolitseda oma kodanike eest välismaal ja iga valitsus teeb sellega poliitikat. Venemaa eriti jultunult, samal ajal arusaadavamalt ülejäänud riikidega võrreldes. Sestap on Venemaa kodanikega juhtuv tihti lakmuspaber edasise suhtes. Kaasa arvatud Araabia revolutsioonides, sest Moskoovia alamad toodi Liibüast organiseeritult ära juba 23.–27. veebruaril ehk kohe pärast kodusõja puhkemist seal (21.02) ja ÜRO julgeolekunõukogu (esimese) resolutsiooni vastuvõttu (26.02). Teatavasti ei hääletanud Venemaa kolm nädalat hiljem teisegi resolutsiooni vastu, mis lubas kirjapandut loominguliselt võtnud NATO-l hakata Liibüat pommitama.

12.–13. juunil toodi nelja lennukiga ära Venemaa kodanikud Jeemenist, kus nüüd on ilmselt oodata radikaalset arengut.

Jeemeni võitlused on siiski olnud selgelt tagasihoidlikumad kui Süürias ja hukkunute statistika poolest – nii palju, kui seda võitluste ajal saab uskuda, – on Süüria ammu Jeemenist ees. Ometi jätkavad Venemaa kodanikud sealses tohuvabohus ... ütleme, elamist-töötamist ja mingeid märke nende äratoomisest pole. Enamgi: välisminister Sergei Lavrov ja äsja ka president Dmitri Medvedev on kinnitanud, et Moskva ei luba julgeolekunõukogul vastu võtta ühtegi Süüria võimude vastast resolutsiooni.

Prantsuse president Nicolas Sarkozy ähvardas küll 7. juunil panna vastava resolutsiooni Moskva vastuseisust hoolimata hääletusele, ent seda ei sündinud. Ilmselt püüdis Pariis jätta endast paremat muljet, enne kui Mistralide lepe Venemaaga alla kirjutada.

Nii et Moskva seisukohalt polegi asi hull, ehkki viimase nädalaga on üle 10 000 süürlase eelistanud pageda üle Türgi piiri. Kuid sellele suurpagemisele eelnes suurriikide suur näitemäng. Nimelt mustade nimekirjade koostamine Süüria ametiisikutest, kellega lääs ei suhtle ja kelle arved pankades külmutatakse.

Euroopa Komisjon tegi 9. mail otsa lahti, avaldades nimistu, mida juhtis Süüria presidendi noorem vend Maher, aga mitte president Bashar al-Assad ise. Selle peale kuulutas USA president Barack Obama, et Bashar peab ikkagi ametist lahkuma, Sarkozy oli temaga päri ja pärast järelemõtlemist nõustus Euroopa Komisjon 23. mail. Nii et kahe nädalaga kaks otsust.

Kõhklemise ühest motiivist olen mitu korda kirjutanud (meenutuseks: Slobodan Milosevici vajati selleks, et lasta tal teha esimene lepitussamm Serbias). Nüüd tuleb öelda, et on veel selgemaid tegureid, millest seaksin esiplaanile NATO inetu kõrbemise Liibüas. Pärast Afganistani ja Iraagi avantüüre ja nende praegust seisu arvestades võib öelda küll, et Liibüa ründamine eesmärgiga Muamar al-Gaddafi kõrvaldada oli kehvalt kavandatud. Ei tea, kas viga on olnud selles, et Afganistanis taheti Osama bin Ladenit ja Omari, Iraagis Saddam Husseini kõrvaldada ja mõlemal juhul loodeti kohalike abile, ent kumbki stsenaarium ei töötanud.

Täpselt sama on õige Liibüa ja Gaddafi kohta. Võtta nüüd veel neljanda riigina ette Süüria ja Assad – ilmselt liig mis liig!

Bashar al-Assadi vastu ägedalt välja astunud süürlased mõistagi arvestasid lääneriikide toetusega ja olid hämmeldunud, kui ilmnes, et lääne arvates on Süüria ladvikus kõik sulid, aga president ise seda pole. Uus šokk protestijatele tuli siis, kui sai selgeks, et loodetud abi ei tulegi, näod ja teod aga on võimule teada, ja nii läkski lahti massiliseks pagemiseks mujale. Järjekordne väike rahvas elas järjekordselt üle suurriikide ”pragmaatilise lähenemise asjale”.

Al-Assadi ja lääne suhetest tasub teada, et tema isa Hafez al-Assad (diktaator 1963–2000) oli selgelt vasakpoolne, ent Nõukogude Liidu kadudes ja Venemaa ära langedes tegi kiiresti otsuse ja saatis 1992. aastal oma teise poja Bashari õppima Inglismaale, kust too leidis endale abikaasa. Jaanuaris 1994 sai surma spordiautoga kihutades troonipärijaks koolitatud Basil ja Bashar pidi kodumaale tagasi pöörduma.

Pärast isa surma presidendiks kuulutatuna on tema parem käsi noorem vend Maher, kes kamandab kaardiväge, ent riigi pangandust kontrollib õemees Rami Makhlouf (kelle kõrvaldamine on protestijate üks peanõudeid). Bashari ”hoidmise” üks tegureid on 2008. aastal alanud ja Türgi vahendusel toimuv läbirääkimisprotsess Iisraeliga, kus olla jõutud ideeni Golani kõrgendikud pooleks jagada. Pole al-Assadi, pole kokkulepet ja Iisrael on veel rängemas seisus kui see, mille Hosni Mubaraki kukutamine lõi Egiptuses. Pakun, et al-Assad püsib suurriikide toel vähemalt septembrini, kui selgub Palestiina riigi saatus.