Kui Teine maailmasõda 1945. aastal lõppes, oli rida riike Euroopa idaosas Nõukogude okupatsiooni all. Nende hulgas 24. veebruaril 1918 iseseisvuse välja kuulutanud Eesti. Aastail 1940–1950 kuivas Eesti rahvaarv küüditamiste, põgenemiste ja sõjategevuse tõttu veerandi võrra.
Pärast Berliini müüri langemist 9. novembril 1989 kiirenes vabanemisprotsess Eestiski. Taasiseseisvumine 1990–1991 oli dramaatiline: poliitiline ja sõjaline olukord püsis pineva ja ebastabiilsena kaua: viimane Vene sõjaväelane lahkus alles 1994. aastal.
Põhjamaad olid väga mures Balti riikide, sealhulgas Eesti poliitilise, majandusliku ja humanitaarolukorra pärast. Põhjamaade naabritena vajasid Balti riigid toetust igal mõeldaval viisil, seega oli avalikkuse tähelepanu ja soov aidata suur.
Põhjamaadel on ajalooliselt olnud Balti riikidega pikaajalised suhted. Norra puhul on leitud kontakte viikingi- ja hansaajast. Okupatsioon 1945–1991 lõhkus nii poliitilised kui majanduslikud suhted, raskendatud oli inimeste vahel kontaktide säilitamine.
Norra tunnustas esimeste seas Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal. Poliitilisel ja majanduslikul kaastundel Eesti vastu oli mitu põhjust.
Esiteks: nii Eestil kui Norral on kogemus, mida tähendab olla suurvõimu okupeeritud.
Norralased teadsid, mida see tähendab, ja me mõistsime eestlaste olukorda.
Võib-olla mängis oma rolli Norra ja ülejäänud Põhjamaade süütunne, nagu oleksime reetnud oma head Balti naabrid okupatsiooni ajal? Kui tunneme oma süüd, kas saaksime midagi heastada?
Esimesed taasiseseisvusaastad olid keerulised ja ebastabiilsed. Olukorras, kus tuli kindlustada Eesti ja teiste Balti riikide demokraatlik poliitilise ja majandusliku süsteemi areng, lõid Norra parlament ja valitsus poliitilised ning majanduslikud meetmed Balti riikide ja rahvaste aitamiseks.
Buskerudi maakond tundis endas soovi kaasa lüüa ja otsustas uurida sõprussuhete loomise väljavaateid ühes Balti riikidest. Buskerudi maavolikogu esimehel Hans Erik Riwenil oli häid sõpru Helsingis. Neil omakorda Eestis.
Nende suhete kaudu soovitati Riwenil võtta ühendust Pärnu maakonnaga, kuna siin oli olnud märke soovist sõlmida suhteid mõne Norra omavalitsusega.
Detsembris 1991 olime Riweniga Pärnus, et uurida suhete loomise viise, ja ruttu leiti ühine keel abiprojektidega alustamiseks.
Võib öelda, et Buskerudi ja Pärnu suhete loomine oli õnnelik juhus. Buskerud ei teinud mingeid taustauuringuid partneri suhtes. Meie Buskerudis teadsime (nagu enamik Norra inimesi, kes on sündinud pärast Teist maailmasõda) väga vähe Balti riikidest, samuti Eestist. Kooliõpikutes oli Baltikumist vähe informatsiooni ja neid piirkondi peeti NSV Liidu ülivõimu omaks.
Koostöös Pärnuga oli otsustav tähendus isiklikel kontaktidel, mis aitasid süveneda usaldusel ja tekkida sõprusel. Kiire ja positiivse arengu üks põhjusi oli, et mõlemad pooled kaasasid koostöösse organisatsioone, ühendusi, koole, kultuurikollektiive, äriettevõtteid. See lõi inimlikud suhted, mis tekitasid tunde, et oleme teinud midagi inimeste heaks rohujuure tasandil.
Esimestel aastatel oli suur vajadus otsese abi järele. Kultuuril on olnud tähtis koht meie isiklikes kokkupuudetes. Buskerud on “inimeselt inimesele” koostööle andnud suure eelise. Usaldus ja sõprus inimeste vahel on olulised ühiskonna positiivseks ja demokraatlikuks arenguks. Igal aastal on Buskerud ja Pärnu leppinud kokku koostööprojektide suhtes. Ühistegevus on vastavalt Eesti arengule muutunud.
Loomulikult avaldas Eesti astumine Euroopa Liitu 2004. aastal mõju Buskerudi-Pärnu koostööle. Vähem on vaja otsest rahalist toetust, domineerivad kogemuste vahetus ja kultuurisidemed.