/nginx/o/2017/11/23/7339387t1hd27f.jpg)
Maailmas on kaks rahvust: ühed on norralased ja teised need, kes … tahavad olla norralased. Sellise tekstiga T-särki kandis üks ilmselt Norra noormees Oslo kuulsas Vigelandi vabaõhupargis aastaid tagasi. See veidi ambitsioonikas sõnum iseloomustab paremini kui miski muu norra rahvuse suurust, edulugu ja tuntust.
Pärnumaal on olnud suur rõõm ja õnn omada sõprussidemeid Norra Buskerudi maakonnaga juba 20 aastat. Suuresti tänu sellele oleme meiegi saanud osa norrakate suuremeelsusest ja edust. Olgu see koostöö algusaastatel domineerinud materiaalne abi (haiglate sisseseade, kasutatud liinibussid, lumetraktor), mis hiljem on asendunud kultuuri ja kunstialase koostööga, sõprusega koolide, puuetega inimeste organisatsioonide, kodanikeühenduste ja ettevõtete vahel.
Alustada tuleb algusest
Oli detsember 1991, krõbe pakane ja poolpime Tallinn, kui siia jõudis esimene delegatsioon Norrast eesotsas tollase volikogu esimehe Hans Erik Riweniga. See oli neile paras katsumus ja korralik kultuurišokk, sest veel kehtis ju rubla, poed olid tühjad ja tänavad pimedad.
Pärnu poolt olid võõrustajad tollased maakonnajuhid Rein Kirs ja Rein Kõgel. Nimetatud kolm meest ongi need, kes selle koostöö lõid. Tänu ja kiitus teile!
Koostöö nurgakiviks, meie ”konsulaaresinduseks” Drammenis olid pikki aastaid Karl ja Laine Kübar. Nende kodus on ööbinud ja söönud oma elu parimat suppi kümned pärnakad. Sellist külalislahkust, mis Lainelt ja Karlilt on meile osaks saanud, ei kohta elus väga tihti. Karli lahkumisega siitilmast mõne aasta eest lõppes üks etappe Pärnu ja Buskerudi koostöös. Nii väljapaistev oli tema roll selles.
Laine Kübarale, kes pärast Karli surma tuli tagasi Eestisse, soovin ikka tervist ja optimistlikku meelt!
Tänu tegijatele
Ära tahaksin märkida kõigi 20 aasta jooksul Buskerudi maavolikogu juhtinud meeste panuse. Hans Erik Riwen, Per Ullriksen, Tor Ottar Karlsen ja Roger Ryberg. Ja kui neile lisada tiitli poolest vaid veidi väiksema kaaluga, ent suured tegijad Ųivind Thomassen, Bjarne Stabaek ja Åse Klundelien, saamegi nimekirja inimestest, kelle juhtimisel on koostöö Norra poole pealt vaadates sündinud. Julgen öelda, et eranditult kõik nad on Pärnumaa suured sõbrad. Sügav kummardus teile, Åse ja härrasmehed!
Hans Erikut ja Peri saame vaid oma mõtetes ja sõnades meenutada. Aga on ilus ütelus: inimene elab nii kaua, kui teda mäletatakse. Hans Erikut ja Peri mäletavad sajad pärnakad, rääkimata tuhandetest norrakatest.
Koostöö tipphetkeks pean Norra kuninga ja kuninganna visiiti Pärnusse 1998. aastal.
Ma ei julge kinnitada, et Pärnu ja Buskerudi koostöö oli põhjus, miks Norra kuningas Harald V ja kuninganna Sonja külastasid Eestit, küll oli see kindlasti määrav asjaolu, miks nad visiidi raames Pärnusse tulid. See on üks meeldejäävamaid ja suuremaid hetki minu maavanema ametist.
Meenub väike seik. Jalutades koos Norra kuninga ja Eesti presidendi Lennart Meriga Pärnu tänavatel, tuhanded inimesed oma kohalolekuga austust avaldamas, kuulsin ühte poissi küsimas: “Milline see kuningas on?”
Lapse teadvuses oli lasteraamatuid lugedes kujunenud arusaam, et kui juba kuningas, siis uhkes rüüs, krooni ja sauaga, ent Norra kuningas oli tavalises vihmamantlis. Tema põhimõte ongi sarnaneda oma rahvaga, mitte pidurüüga rõhutada oma erinevust. Mullegi meeldib selle põhimõtte järgi käituda (ehk siinkohal selgituseks minu tavapärasest sagedasemale casual-riietuse kandmisele, kui sellega linnapeade puhul harjunud ollakse).
”Kui meie sõpradel on raske, tahame olla koos nendega ja pakkuda neile oma tuge ja abi” – need olid Tor Ottar Karlseni sõnad Pärnus 2005. aasta jaanuaritormi järel, kui ajakirjanik küsis tema siiatuleku asjaolude kohta. Lihtne, aga suur vastus. Seda sooja tunnet oleme 20 aastat tundnud. Ja vähimagi kahtluseta saame Roger Rybergi juhtimisel, kes on praegu Buskerudi volikogu esimees, vähemalt neli ja pool aastat veel tunda (Buskerudis on sügisel valimised).
On olnud ilus aeg
Suurim elamus Norras on mulle olnud osalemine nende rahvuspühal, 17. mail.
Nii palju rahvarõivaid ja rahvuslippe, nii palju rõõmu ja naeru pole ma kohanud ühegi riigi sünnipäeval. See on kogemus, millest õppida ja mida järgida.
Pärnu ja Buskerudi alaline suur toetaja on olnud Norra suursaatkond Tallinnas. Ja seda 20 aasta jooksul.
Roteerumise põhimõttest tulenevalt on siin vahetunud palju suursaadikuid, ent Pärnumaa ja Buskerudi koostöö on ilmselt teema, mille keegi saatkonna töötajatest juba iga suursaadiku esimesel tööpäeval tema laua nurgale poetab. Aitäh teile!
“Coffee, doctor, backseat-driver, boat is boat, Rondo, Drammen ass, Karl Kübar, Jõulumäe” – see on vaid väike osa legendaarsetest märksõnadest, mis toovad rõõmupisara silma ja nostalgia hinge. See on olnud ilus aeg!
Ent see kõik ei ole lõpulugu, oleme jõudnud üksnes ühe verstapostini, aga selleks, et teha sügav kummardus nii norrakatele kui eestlastele, kes koostöösse panustanud, on põhjust rohkem kui küll! Et see kõik jätkuks!
Thusen tak! Tänan väga!