Kalev Vilgats: Juba kolm kuud

Kalev Vilgats. Foto: PP

Võidupüha, maakaitsepäeva ja jaani varju jäi üks nukker daatum, millest ajakirjandus pühade eel suurt ei kirjutanud: 23. juunil möödus kolm kuud seitsme eestlasest jalgratturi pantvangistamisest Liibanonis.

Ajakirjanduse algsed lootused hästi müüvate pealkirjadega lugudele on ammugi haihtunud. Viimasel ajal tuleb pantvangide kohta käivat informatsiooni koguda terahaaval ja terigi pole kuigi palju.

Viimati kirjutas Õhtuleht napisõnaliselt riigiprokuratuuris käimas olevast kriminaalmenetlusest, millest aga lähemalt ei saavat juurdluse huvides rääkida. Sõnakehvus on paraku üldine nii Eestis kui Liibanonis.

Hiljuti sai Liibanon lõpuks uue valitsuse. Eesti välisminister Urmas Paet muidugi kohe pantvangide kohta küsima. Aga vastused meenutavad pigem tülika pealekäija tõrjumist, et “näed, kuidas meie prioriteetse pantvangide küsimusega ööl ja päeval tegeleme”.

Varsti võidakse Paetile küll nii öelda, et “oleks teadnud, et sa, Urmas, jälle küsima tuled, oleks kottu ära läinud”. Öelda pole ju midagi.

Kuigi pantvangide loos on ridamisi inimesi vahistatud, ei ole ametivõimud ilmselt saanud vastuseid peamistele küsimustele: kes ja milleks? Tõenäoliselt pole olulise tähendusega teavet saadud senistest videoläkitustestki, ent omastele olid needki lootuse kinnituseks.

Liibanoni ümber toimuvaid poliitilisi sündmusi laiemas kontekstis jälgides kerkib kuri kahtlus, et meie kaasmaalastest pantvangid on kaunis teisejärguline teema. Pigem on see lükatud ooterežiimile, et ehk juhtub midagi, mis aitab teadmata kadunute saatusesse selgust tuua.

Praegu on Liibanon hädas naaberriigi Süüriaga, kust piirialade elanikud tulvavad sõjaväe eest Türki ja Liibanoni.

Üldine ebastabiilsus ähvardab Liibanoni niigi õrnõhukest siserahu. Mingist turismihooajast ei saa sel aastal rääkidagi. Riigi majanduslik seis on nutune.

Liibanoni julgeolekujuhid rahustavad Eestit, et nad on veendunud pantvangide elusolemises. Ent seitsme mehe elujõulises seisundis pidamine maksab samuti midagi ja ilmselt mitte vähe. Seega, kus on Eesti ratturid? Kas ikka veel Liibanonis, mille nüüdseks võinuks kolme kuuga ruutmeeterhaaval läbi otsida? Või on nad toimetatud kuhugi kaugemale Süüriasse või hoopis mõnda kolmandasse riiki?

Paistab, et tugevaid mõjutusvahendeid pantvangikriisi lahendamiseks pole riikidel eraldi ega rahvusvahelistel organisatsioonidel. Jääb üle vaid pöialt hoida, et mehed seal kusagil vastu peavad.

,

Pärnu Postimees