Ühel 1739. aasta pühapäeva hommikul oli meie esiisadel kirikust tulles rohkesti põhjust pead murda. Kirikuõpetaja oli Anton Thor Helle piiblit ette lugedes nimetanud imepärast lindu, keda meie esivanemate armsal ja tuntud maamunal ei võinud olemas olla. See oli jaanalind. Talumehed teadsid kanu, hanesid ja parte, aga jaanalinnust polnud nad kunagi varem kuulnud. Kaasa arvatud naaberkihelkonna kõige targem mees. Järelikult võis niisama valsk olla kõik muu, mida õpetaja rääkis.
Loomulikult võime küsida, kas Thor Helle oli julge mees, kui ta pani jaanalinnu maakeelsesse piiblisse?
Tõlkimise põhiküsimus
Siit jõuamegi tõlkimise põhiküsimuseni. Kas selle maa keeles oleks tulnud jaanalind nimetada kõrgekaelseks haneks, et talumehed paremini aru saaksid ja piiblis viidatud lindu endale ette kujutaksid? Thor Helle ei tulnud aga selle pealegi, et maamehele kõrbed kuivanud rabadeks või õlipuusalud lõunamaiseks lepavõsaks tõlkida. Sellised uued nimetused oleksid küll naljakad ja kummalised, kuid talupojale lihtsad ja arusaadavad.
Küllap oli tõlkija Hille Saluäärel õigus, kui ta väitis, et tõlkimine on just see tegevus, millega ehitatakse väikese maailma sisse teine ja hoopis suurem maailm. Vähemasti on see nii väikeste keelte ja rahvastega nagu meie oma. Suur maailm tuleb meie juurde ikka tõlgete kaudu.
Otsustades kuuluda Euroopa õigusruumi, oleme valinud ehitada enda väikese õigussüsteemi sisse suurema - rahvusvahelise õiguse. Pärast meie astumist Euroopa Liitu on muutunud äärmiselt tähtsaks Euroopa õigusaktide tõlkimine eesti keelde.
Me ei saaks teada Euroopa õiguse varjundeid ega üksikasju, kui lähtuksime pelgalt inglis- ja prantsuskeelsetest algtekstidest. Vajadus õigusi ja vabadusi suurendavatest või kitsendavatest normidest väga täpselt aru saada mõjutab meie igapäevaelu kahtlemata tunduvalt suuremal määral kui näiteks piiblitekstide tõlked.
Nagu piiblis on salmid nummerdatud, moodustades suure võrgustiku, on Euroopa inimõiguste kohtu lahendid omavahel seotud. Üks kasvab välja teisest, pannes omakorda aluse kolmandale.
Üks olulisemaid välislepinguid, inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (Convention for the Protection of Human Rights and Fundamental Freedoms) sisaldas karjuvalt suuri tõlkevigu 1996. aastast 2010. aastani. Kui vaadata tähelepanelikult konventsiooni ingliskeelset originaaldokumenti, ei leidu selle pealkirjas sõna "Euroopa". Kuidas saakski, sest konventsioon inimõiguste ja põhivabaduste kaitseks laieneb kõikidele Euroopa Nõukogu liikmesmaadele. Erinevalt EList, millel on 27 liikmesriiki, on EN organisatsioon, kuhu kuulub 47 riiki nii Euroopast kui Aasiast.
Kui eelviidatud pealkirjalist ebatäpsust võib pidada iluveaks, siis konventsiooni sisusse süüvides leiame muret tekitavaid vigu. Nii on konventsiooni 13. artiklis viidatud isikute õigusele tugineda "tõhusale menetlusele enda kaitseks riigivõimude eest", samal ajal kui inglis- ja prantsuskeelsed algtekstid viitavad laiemale õigusmõistele: "õigus tõhusale õiguskaitsevahendile enda kaitseks riigivõimude eest".
Kas ja kes vastutab?
Kui keskmiste teadmistega inimene küsiks eelöeldu kohta, mis seal vahet on, siis esimese kursuse juuratudeng ei saaks isegi keskpärases ülikoolis sellise vastusega eksamist läbi.
Ilmselt ei oska keegi täpselt öelda, kui mitu kohtuotsust oleks 1996. aasta 16. aprillist 2010. aasta 1. juunini pidanud olema teistsuguse sisuga, kui kohtusse pöördunud inimesed saanuks nõuda riigivõimult tõhusat õiguskaitsevahendit, mitte leppima pelgalt tõhusa menetlusega.
On võimatu tagantjärele öelda, mitu inimest on valesti tõlgitud konventsiooni tõttu süüdi mõistetud või isegi vangi pandud. Iga vähegi mõistlik inimene tahaks teada, et kui selline süstemaatilisel viisil ja massiliselt riigi juhtimisel inimõiguste piiramine tõele vastab, kas keegi selle eest vastutab ja kes? Esimesele küsimusele on lihtne vastust leida, sest ilmselgelt peab seaduse rikkumine alati kaasa tooma vastutuse. Raskem, kui mitte võimatu on vastust leida küsimusele "kes?".
Sedavõrd ulatuslike riigivõimu kuritegude uurimine ja süüdlaste karistamine on proovikivi igale riigile, seda väga lihtsal põhjusel. Enamikul juhtudel on selliste kuritegudega seotud isikute ring väga suur.
Isegi väikeses Eestis võiks eeltoodud rikkumise aus ja põhjalik kriminaalmenetlus puudutada sadu tuhandeid praeguseid ja kunagisi ametnikke. Jah, te lugesite õigesti: sadu tuhandeid inimesi. Paljud nende hulgast on eakad inimesed, kes naudivad eripensioni, mis tavapensionist võib kordi suurem olla.
Kui eakate vastutuselevõtt on raske sotsiaalne probleem, siis selle menetluse Achilleuse kand on hoopis meie riigi praegused tegijad, liidrid.
On vähe usutav, et näiteks Allar Jõks, Indrek Teder, Rein Lang, Märt Rask, Raivo Aeg, Norman Aas, Toomas Hendrik Ilves, Andrus Ansip ei märganud seda viga aastaid ja see 1. juuni 2010 uus redaktsioon neile suure üllatusena tuli. Koomiline oleks endale ette kujutada nii kõrge positsiooniga ühiskonnategelasi nii suurele probleemile vistrikulise puberteetikuna reageerimas: "Ups!".
Euroopa inimõiguste kohtu lahendid
Kui konventsiooni tõlkevead paistavad näiliselt parandatud olevat, siis oluliselt süngem on probleem Euroopa inimõiguste kohtu (EIK) lahenditega. EIK on ainuke kohtuorgan ENis, millele on antud pädevus konventsiooni tõlgendada. Konventsioon on „elav instrument", mida arendatakse ja täpsustatakse iga päev EIK kohtupraktika kaudu. Viimasena mainitu tähendab sisuliselt seda, et EIK lahenditega laiendatakse ja täpsustatakse inimestele ning riiklikele institutsioonidele konventsiooni sisu ja ulatust. Saamaks teada, millised üldse on inimõigused, rääkimata nende kasutamisest, ei piisa enam kümne aasta tagustest EIK lahenditest. Probleem seisneb selles, et EIK teeb oma kohtulahendid teatavaks üldjuhul kahes keeles: inglise ja prantsuse keeles. Kuigi EIK kodulehelt võib teatud kohtulahendeid leida ka saksa või isegi vene keeles, puudub eestlastel võimalus oma emakeeles Euroopa kõrgeima kohtuorgani seisukohtadega tutvuda. Seetõttu võib üle keskea inimese teadmisi inimõigusest vabalt võrrelda tema oskusega käsitseda nüüdisaegset nutifoni: hoolimata kõikidest võimalustest, kasutab inimene ainult helistamise funktsiooni, mida võimaldas punast värvi kettaga VEF-telefon.
Minnes veel kaugemale, oskab keskmine eestlane peamise ja tihti ainsa inimõigusena nimetada õigust elule. Kui võrrelda tänapäeva eestimaalast inimesega Saksamaalt, tuleb piinlikkusega tunnistada, et meie teadmised inimõigustest on taandarendatud aastasse 1861. Sest pärisorigi teadis juba, et teda ei tohtinud tappa.
Tuleriidad ei valgusta oma aega
Olukord, kus endine riigikohtu esimees ja EIK kohtunik Rait Maruste on asunud riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehe ametikohale, annab lootust arenguks.
Maruste on isegi enda kohta öelnud, et ta on küll noor reformierakondlane, selle eest vana õigusteadlane. Kahtlemata on tema kõige paremini informeeritud isik EIK nüüdisaegsetest seisukohtadest Eesti Vabariigis.
Loomulikult võib küsida: millist õiguslikku jõudu EIK lahendid meile üldse omavad? Kui toetuda riigikohtu praktikale, selgub, et ka Eesti kõrgeim kohus tugineb oma seisukohtade põhjendamisel üha rohkem EIK lahenditele.
Alles hiljuti lugesin riigikohtu otsust, millega määrati isiku saatust üle 14 aasta kestnud kriminaalasjas, kus kohus oli viidanud üle 20-le EIK lahendile. Ükski nendest lahenditest polnud Eesti Vabariigi suhtes tehtud ja ühtegi neist pole eesti keelde tõlgitud.
Seega tuginevad meie kohtud õigusallikatele, millega siseriiklikult pole võimalik eesti keeles tutvuda. Kas riigikohus rikub keeleseadust?
Kuivõrd riigikohus pole menetlustesse kaasanud tõlki, on Eesti kohtusüsteem järelikult üle läinud kolmkeelsele õigusemõistmisele: eesti keele kõrval kehtivad inglise ja prantsuse keel.
Kuna eelmainitud probleeme pole varsti enam võimalik varjata ega "vähetähtsaks küsimuseks" ümber nimetada, peaksime vahest häbi alla neelama ja tegemata töö viimaks lõpetama.
Kui vanas Euroopas tunneksid ametnikud sellise lohakuse pärast vähemalt piinlikust, siis Eestis on mindud teele, mida ajalugu on korduvalt perspektiivituna tõestanud. Neid, kes kaitstes inimõigusi on seeläbi vastandunud riigivõimule, peetakse Eestis lihtsalt pättideks. Fraas "vabad mehed ongi need kõige suuremad ketserid" on ju igale eestlasele teada.
Üks maailma tuntumaid satiirikuid Stanislaw Jerzy Lec on öelnud, et igal ajastul on oma keskaeg. Ning lisanud, et tuleriidad ei valgusta oma aega.