Kristi Ollino: Agressiivsusprobleemid algavad juba lasteaias

Kristi Ollino, Shalomi abikeskuse lastemaja juhataja. Foto: PP

Shalomi abikeskuse lastemaja korraldas Pärnus esimest korda “Agressiivsuse leevendamise treeningprogrammi”(ALT), kus osalenud kuus 12–14aastast poissi õppisid oma raevu talitsema.

ALT on koostanud Ada Kiipus, tegemist on tema tunamullu akadeemias Nord kaitstud magistritööga “Agressiivsuse leevendamise treeningprogrammi väljatöötamine Eesti koolidele”.

Mis on programmi eesmärk?

ALT on spetsiaalselt lastele koostatud treeningkava eesmärgiga leevendada noorte agressiivset käitumist, õpetada neile paremaid sotsiaalseid oskusi ja aidata neil oma tunnetega toime tulla, et lapsed ei väljendaks viha kätega, vaid suudaksid emotsioone sõnades väljendada.

Shalomi lastemaja lastele toimus programm märtsi lõpust juuni keskpaigani. Esialgu valisime sinna enam-vähem samaealised teismelised poisid. Alustasime kuuega. Lõpetas neli, kaks ülejäänud osalejat jõudsid programmiga enam kui poole peale.

ALT koosneb rühma kohtumistest ja individuaalsetest küsitluslehtedest, mida noored täitsid nii kodus kui lastemajas. Kuigi ALT näeb ette kümme rühma kohtumist, siis meie pikendasime kava ning mahutasime sinna palju individuaalset tööd.

Poisid jälgisid, kuidas nad eri olukordades reageerisid, millist mõju avaldas nende käitumine nii teistele kui endale, ja igaüks täitis oma vihapäevikut.

Kohtumisi ja kava juhtis Shalomi lastemaja endine tegevusjuht Birgit Perv.

Kas tüdrukute agressiivsus ei vaja leevendamist?

Lastemaja tüdrukud küsisid ise, miks ainult poistega tegeldakse, kui tüdrukutel on samad probleemid. Niisiis: loodame sügistest teismeeas tüdrukute programmiga alustada.

On ka kohandatud ALT nooremas eas lastele, aga neile on see isegi pikem, koosnedes 15 kohtumisest. Võib tunduda kummaline, et nooremal vanusegrupil on programm pikem, aga viha ja agressiivsuse probleemid algavad juba lasteaias, kus omandatakse sotsiaalsed oskused, kuidas viha väljendada ja tunnetega toime tulla. Juba mudilaste agressiivsusega tuleks tegelda. See ole ainult teismeliste probleem.

Agressiivne laps ei suuda end sõnades väljendada. Ta kipub teisi lööma, tal on agressiivne kõnepruuk, ta ropendab, kuid eelkõige on füüsiline vägivald. Kui vanem väljendab end agressiivselt, teeb seda lapski. Samal ajal pole vägivaldne käitumine ainult nõndanimetatud pahade poiste mure. Agressiivsust võib olla korralikust kodust pärit lapselgi, kel on vajakajäämisi sotsiaalsetes oskustes või halvad sõbrad.

Aga enamjaolt on lapse kujunemisele suurim mõju kodul.

Kas lastes on allasurutud viha ja ängi palju?

Väga palju, ent see pole probleemiks ainult lastel, vaid ka täiskasvanutel.

Kasutasime ALT materjale Shalomi lastemaja lastevanemate tugigrupis, kus vanemad täitsid samu töölehti mis poisid. Selgus, et vanematele see väga meeldis ja nad adusid, et emad-isadki vajaksid sellist programmi.

Nii et ma usun, et agressiivsuse probleem on olemas pea igas vanusegrupis. Kui praegu kõneldakse palju lähisuhte vägivallast, on tähtis mõista, et selle ärahoidmiseks tuleb tegelda teismeliste poistega ja õpetada neile, kuidas maandada end teisiti kui kehaliselt.

Mida lapsed ise programmi lõppemise järel arvasid?

Poiste täidetud töölehtedelt võib lugeda, et nad õppisid, et ei pea kätega rääkima, sest sõnadega saab samuti; kuidas mitte ärrituda, olla rahulik, selle asemel et kallale minna; et elus peab neidsamu asju kasutama, mida programmis räägiti. Poisid kirjutasid, et mõistsid: kaklus ei vii kaugele. Üks osalejaist ütles, et üllatus, kuidas ta ise ja tema sõbrad muutusid programmis osalemise järel.

Osa lapsi ütles, et nad küll õppisid, mismoodi end rahulikult väljendada, aga küsisid, mida teha siis, kui ema kodus seda ei oska. Laps omandas midagi uut, aga kui keskkond sellega kaasa ei tule, on õpitu järgimine lapsele keeruline. Loodan, et vähemalt poisid ise proovivad.