Pärnu esimese turismifirma Reiser tegevjuht, suvepealinna melusse sobiva tänavafestivali “Augustiunetus” ja teatrifestivali “Monomaffia” üks korraldajaid, täna jätkuvate hansapäevade kavasse sõna sekkaütlejaid Viivika Orula on särasilme naine, kellest õhkub soojust ja kelle mõtted kisuvad kuulaja kaasa, et tegutseda.
Pärnu aasta naine 2010, villa Artise perenaine, Zonta Pärnu klubi üle-eelmine president, ettevõtja ja tütre ema – uskumatult palju jagub Viivika Orulal ettevõtlikkust. Pole palju öelda, et ta mõtleb-tegutseb vähemalt kümne eest, aga järgib ka kõnekäändu “mitu pead on ikka mitu pead”.
Nagu teil suvepealinna melus tööd veel vähe oleks, valmistute augustis toimuvaks teatrifestivaliks “Monomaffia”. Mono ja maffia – nii intrigeeriv nimetus, nagu oleks tegemist mingit eluala valitseva jõuguga. Mismoodi selle ürituse korraldamise mõte teile pähe tuli?
Selle pealkirja autor on näitleja Indrek Taalmaa ja tähendab see ühte ja ainukest ning on arendus mullusele teatrifestivalile “August”, mis oli teatripidu Pärnus. Näitlejatele käigu pealt improviseerimisvõimalust andes ei teadnud me, mis sellest välja tuleb ja kuidas publik haakub. Kasvas välja tänavune monoteatrite festival ja Endla Küüni laval on Eesti professionaalsete teatrite kõrval võõrkeelsed etendused ja tippnäitlejad.
Sel kevadtalvel kutsusid teatriinimesed mind enda juurde ja ütlesid, et Pärnusse on festivali väga vaja ja Taalmaal on isegi nimetus olemas. Monoteatrite festivali pole Pärnus ega Eestiski korraldatud, ümberkaudsetes riikides on need tavapärased. Meil on neljane seltskond, mina olen selles tegevjuht, Taalmaa on kunstiline juht, Triin Ojalo koostas programmi ja Roland Leesment vastutab kogu Endla teatri tehniliste võimaluste koordineerimise eest.
Millele seekord rõhute? Aasta tagasi augustis rääkisite ühele väljaandele, et “August” kui teatripidu tahab august välja tulla ja alustada millegi uuega, et Pärnus pidu ei lõpekski. Nüüd on ta august väljas ja pidu jätkub.
Arutasime, milliseid teatreid ja etendusi “Monomaffiale” tuua, me ei teinud panust massile, vaid lähtusime sellest, et esinejad oleksid väga head, või Taalmaa soovitustest, sest ta oli neid juba näinud.
Meil on kolm festivalipäeva ja igal kolm etendust. Selline korraldus on proovikivi, eriti tehnilisele personalile ja neile, kes tahavad näiteks kolme monotükki jutti näha.
Kahtlemata kõige väärikam osaleja festivalil on soomlaste legendaarne koomik ja näitleja, 84aastane Lasse Pöysti, kes lummab ja kelle etendus Helsingi linnateatris läheb juba kolmandat aastat täissaalidele. Norra ühe tuntuma naisnäitleja Juni Dahri lavastus “Ibseni naised” aga ringleb maailma festivale pidi juba 1996. aastast ja on jätkuvalt oodatud külaline oma igihaljaste probleemidega. Tulemas on väga hea Vene teatri esindaja Sergei Barkovski Peterburist, Roger Westberg auhinnatud “Hamletiga” Stockholmist. Ja loomulikult meie oma võrratud näitlejad Ott Sepp, Tõnu Oja, Indrek Taalmaa, Katariina Unt. Noort teatrit esindab Tallinna linnateater lavastusega “Suur mees juba”.
Kuidas teile need aina uued ja põnevad mõtted pähe tulevad?
Kui kohtud huvitavate inimestega, vaimustud nendest või loed midagi ja mõtled, et tahaks ka, leiadki oma korraldusgruppi kedagi. Üksi ei tee midagi, aga mulle on kasuks 20aastane turismifirma juhtimise kogemus.
Aga mõne näituse mõte on tulnud internetis kolades: vaatad pilti, hakkad autori vastu huvi tundma ja mõtled, et tooks selle õige siia. Nii palju olen ma Pärnusse armunud küll, et ei taha, et head asjad siit mööda lähevad. Näiteks või tänavu suvi läbi üleval olevate legendaarsete Soome kunstnike Inge Lööki ja Marta Wendelini humoorikad joonistused lõbusatest memmedest ja idüllilised maalid igavesest pühapäevast. Selle näituse tellisin aasta tagasi ära, Soome instituut aitas seda siia korraldada.
Villa Artis on omamoodi kunstipesa, kus teie entusiasmist toimuvad mitmekülgsed kunstiüritused ja vahetuvad näitused. Kas teie arvates oli/on meie linnas veel vähe näitusepindu?
Esimese näituse panime villas üles 2009. aasta märtsis juhuse läbi. Juhtus nii, et olin sunnitud esimese praamiga Virtsust üle sõitma, varasel hommikul jalutasime Muhus Koguva küla vahel – ei ühtegi hingelist peale meie. Ja äkki, kääks!, vajusid aida mõlemad uksepooled lahti ja kõlas Villu Veski esituses saksofonimuusika. Aidas aga oli üleval Piret Rohumaa maalide näitus “Värvid, rütmid, jazz, armastus”. See oli nii maagiline moment ja ma tundsin, et see näitus on vaja tuua Pärnusse. Minus peab tekkima töid nähes mingi tunne, käsu peale ma näitusi teinud ei ole ega tee.
Pärnus on professionaalsed galeriid, millega me konkureerida ei saa ega taha. Aga mul on hea meel, et Pärnu ettevõtted saavad aru, millist lisaväärtust kunst neile annab, ning paljudes hotellides ja kohvikutes on oma pidevad näitused üleval. Kui kunstnik on avatud ja nõus oma kunsti ka tavatumates kohtades eksponeerima, on see minu meelest ainult tore. Ja head asja ei saa kunagi küllalt.
Teie tegevusest ülevaadet saades jäi silma väga palju lastele kui sihtrühmale mõeldud ettevõtmisi, näiteks muinasjututoad, lasteraamatute näitused ja teie õlg on all “Europa Cantati” rahvusvahelisel koorifestivalil, mis toob Pärnusse ligi 1000 last ja noorukit. Samal nädalal toimub Pärnus Unicefi sinine nädal. Kuidas jaksate suvesüdames veel sedagi üritust korraldada?
Esiteks on lapsed väga tänuväärne ja vastuvõtlik publik. Mulle tõesti meeldib nendega töötada ja suhelda. Sealt tuleb teinekord nii ehedaid reaktsioone ja mõttevälgatusi, et veel kuid hiljem turtsatan naerma, kui mõni seik meelde tuleb. Pärnu õpetajad on väga tublid ja tulevad kaasa igasuguste ideedega. Peamiselt tänu neile kõik teoks saabki.
Rahvusvahelise koorifestivali osalejate majutuse ja transpordi haldamine on Reiseri üks põhitegevustest ja mu kolleegid tegelevad sellega professionaalsel tasemel.
Et Pärnu linn otsustas festivalikülaliste auks samal ajal korraldada Unicefi sinise nädala ja palus mul enda peale võtta villa Artise õunaaia muinasjutukontserdid, pean ütlema, et ega ma väga entusiastlik olnud. Olen ikka kõik oma hingelähedased tegemised väljaspool hooaega planeerinud.
Aga et eestvedajatele Reine Tapile ja Heidi Taalile oli võimatu ära öelda ja appi tuli meie oma Pärnu muinasjututaat Jaak Känd, 11.–15. juulini tõesti kõikidel päevadel need muinasjutukontserdid toimuvad ja loodetavasti leiavad pered tee meie õunaaeda. Nagu ikka tahame õpetada lapsi kuulama, aru saama ja juttude üle järele mõtlema.
Minu arvates ja loodan, et seda arvamust jagavad need, kes teid lähemalt tunnevad, olete nagu hea tahte saadik tutvustanud kodulinna kaugel piiri tagagi. Millest alustate Pärnu tutvustamist neile, kes kunagi pole siin käinud?
See sõltub natuke, kus ja kellega parasjagu kokku puutud. Alati on mu meelest tark kuulata, mida siin käinud inimesed Pärnu kohta ütlevad, ja kui nendesse ütlemistesse usud, saad neid väga veenvalt edasi anda.
Eks ma alusta ikka sellest, et Pärnu on väga roheline, väga karge ja kergesti hingatava õhuga linn. Seda, muide, väidavad nagu ühest suust nii rootslased kui britid. Ta on küllalt väike, et olla turvaline, ja parajalt suur, et eralduda ja leida endale tegevust. Meil on spaad, mis aitavad välja novembrikuist Pärnut promodes, järjest kirjum ja kõrgetasemeline kultuurielu, head seminari- ja konverentsivõimalused.
Olete lõpetanud ülikooli Leningradis. Miks te omal ajal sinna vene keelt kui võõrkeelt õppima läksite?
Selles võib küll ainult üht inimest ainuisikuliselt “vastutavaks” pidada, see inimene on erakordselt hea ja karismaatiline Koidula gümnaasiumi, siis keskkooli vene keele õpetaja ja minu klassijuhataja Malle Šalda. Me läksime Leningradi oma klassist lausa neljakesi ja julgen klassiõdedegi nimel väita, et meie õpetaja innustusel ja eeskujul.
Õpetate muukeelsetele eesti keelt. Mida on neile kõige keerulisem kinnistada, kas tähetäppe või meie 14 käänet?
Need täpid ja käänded ei ole kõige olulisemad. Kõige keerulisem ja eriti vanemate inimeste puhul on sisendada julgust ja eneseusku rääkimiseks. Ja kui tunnis see usk minuga rääkimiseks on kätte saadud, peaks see laienema väljapoole klassiruumi. Mul on alati olnud erakordselt sümpaatsed õpilased.
Kuidas te turismikorralduse peale sattusite?
Ikka teised inimesed muudavad-mõjutavad meie elu. Mind kutsus Reiserit juhtima selle üks asutajaid Jüri Lebedev. Miks mind, ei oska ma vastata. Ju siis polnud kedagi teist parajasti silmapiiril. Sest turismist ei teadnud ma küll mitte midagi. Võib-olla mõjutas pisut see, et oskasin natuke soome keelt. Ma arvan, et kui Jüri poleks kutsunud, oleksin rõõmsalt koolis õpetajana edasi töötanud.
Missugune teie arvates on maskuliinse seltskonna suhtumine naisettevõtjatesse, eriti edukatesse?
Suhtumine? Reiser saab 5. juulil 20aastaseks. See on Pärnu esimene ja vanim reisifirma ja see aastapäev on meie tegevuses üsna oluline verstapost. Ma ei usu, et üldtunnustatud mõõdupuu järgi me hea ja armsa kolleegi Ülle Põllumehega nii väga edukad oleme. Aga me oleme vastu pidanud. Reiser on elus ja meie ikka koos teda vedamas. Ja seda väärtust ei saa meilt keegi võtta, isegi kui hommepäev peaksid me teed lahku minema.
Tartu ülikooli Pärnu kolledþis peate turismiloenguid ja jagate turismikorralduse praktilisi kogemusi. Reiser on olnud esmategija mitmes ettevõtmises, näiteks paraku minevikku jäänud otselend Pärnust Rhodosele.
Jah, taasiseseisvunud Eestis olid 1990ndad hoogne ja põnev aeg, mis andis uusi võimalusi reisikorralduseski.
Tõepoolest, Reiseri egiidi all toimus esimene tšarterlend Pärnust Rhodosele, aga me oleme jälje jätnud linna ajalukku ka Pärnu esimese turismikaardi koostamisega. See trükiti Soomes, sest siin veel kvaliteetset trükiteenust ei pakutud. Tõime Soomest otse Pärnusse kaks kruiisilaeva ning tollal Rüütli tänavas asunud büroo oli esimene euroremonditud büroo, mida käisid uudistamas isegi sisearhitektide liidu esindajad. Sisekujunduse autor oli Eero Jürgenson.
Miks keegi pole enam üritanud tuua lähiriikidest kruiisilaevu siia? Meretee turismis on kasutamata, kui mõelda Kihnust ja Ruhnust kaugemale.
Kruiiside toomiseks on vaja teha meeletult tööd. Seda enam, et ega Pärnu nii väga kruiisiteedele ette jää. Siia tuleb tahta spetsiaalselt tulla. Selleks tuleb luua kohapeal sündmusi ja lugusid, mis ei jäta nõudlikku kruiisireisijat ükskõikseks.
Ma arvan, et lähiaegadel me küll rahvusvaheliselt tuntud kruiiside peatuspunktiks ei saa, sest kruiisindus on väga suur äri ja konkurents tohutu. Maapealne teenindus peab olema perfektne. Meil tuleks raskusi juba samaks ajaks 30 inglise keelt kõneleva giidi leidmisega. Samal ajal on Pärnu suur eelis see, et sadam oleks südalinnas. Aga väiksemad laevad võiksid siia küll tulla. Aeg-ajalt, näiteks Järvi festivalile, mis toimub juulis. Kui hotellid on täis, pääsevad kontserdihuvilised ikkagi festivalile, sest ööbivad laevas.
Millal ise aja maha võtate?
Minule on Reiser ja villa Artis töö, kõik muu ongi vaba aeg, hobi.
Hobi? Isegi linnas meluürituste korraldajana kaasalöömine?
Absoluutselt! See on ju põnev. Ja kui palju huvitavaid, tarku ja andekaid inimesi!
Hobi korras teen ka teatrifestivali. Nende oma huvialadega saan tegelda, sest ma ei pea olema tingimata hommikul kell kaheksa töölaua taga ja üsna tavaline on, et vastan meilidele öösiti.
Kus on teie turvapaik?
Kodu. Kui oleks võimalik, siis ma vist ei tuleks pikki nädalaid üldse kodunt välja.
Aga lemmikkoht Pärnus kui oma kodulinnas?
Sellele on niisama raske vastata kui küsimusele “mis on kodus teie lemmiknurk?”. Pärnu on mu kodu laiemas tähenduses, siin elavad mu vanemad, armsad sugulased-hõimlased. Pärnu ja Pärnumaa kalmistutel puhkavad paljud mulle väga kallid inimesed.
Ja täna jätkuvate hansapäevade ettevalmistamistoimkonnas, Pärnu Hansa Kultuurikojas kui vabaühenduses on nagu enesestmõeldavalt teie nimi, toote siia Kaunase tänavatsirkuse. Kas teil uneaega üldse jääb või ripub teie uni kevadest sügiseni naela otsas?
Hansapäevade kontekstis on selle nime taga küll väga vähe varjul. Ja kõik, kes mind teavad, on kursis sellega, et ma jumaldan magamist. Kes julgeb mu hommikust und segada, riskib ikka päris pahura torinaga. Nii need varajased toimetajad ootavadki kannatlikult, pilk kellal, kas on juba küllalt hilja, et võiks esimese kõne teha.
CV
Sündinud 30. detsembril 1961 Pärnus.
Lõpetanud 1985 Leningradi riikliku ülikooli vene filoloogina, läbinud ärivaldkonna täienduskoolitused.
Turismikorraldusfirma OÜ Reiser tegevjuht 1991. aastast.
Juhtinud mitut projekti, sealhulgas Pärnu linn kui konverentsisihtkoht, mitte-eestlaste integratsiooni sihtasutuse eesti keele projektid, ning rahvusvaheliste konverentside korraldamist.
Tartu ülikooli Pärnu kolledži mittekoosseisuline turismikorralduse lektor.
Tunnustus Pärnu aasta naine 2010.