Turismitaludes võib imetleda loomalapsi

Silja Joon
, kultuuritoimetuse juht
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pruunikirju raudjas Shetlandi ponitüdruk janu kustutamas.
Pruunikirju raudjas Shetlandi ponitüdruk janu kustutamas. Foto: Ants Liigus

Pärnumaal tegutseb kaks suuremat turismitalu, kus kevadsuvel sündinud loomalapsi imetleda võib.

Pihlaka talu perenaine Katrin Pirsi teatel on tema õuel võimalik täheldada lausa beebibuumi ja uusi pesakondi tutvustab ta suurima rõõmuga. Nurmenuku puhkekeskuse perenaine Viktoria Kaasik püüab hoida poegimist kontrolli all, et neljajalgsete ja suleliste arv liiga suureks ei kasvaks.

Kõik tibud pole kollased

Audru vallas Pihlaka talus nägid 5. ja 6. juunil ilmavalgust kaks Briti päritolu Shetlandi poni märavarssa, kes nüüd kepsutavad juba hoogsalt koplis ja ootavad endale sobivat nime. Nagu selgub, pole nimepanek üldse lihtne ülesanne, nii on Pihlaka talu kuulutanud Facebooki fännilehel välja toredate auhindadega nimekonkursi. Üks varssadest on pruunikirju raudjas, teine hiirjat värvi. Et hobuste puhul peab nimi algama isanime esimese tähega ja kõnealusel juhul on isaks täkupoiss Ulanas, peaks varssadele otsima mõne u-ga algava nime.

“Loomatited on juba sündides väga toimekad, nad ei saa inimlaste kombel endale abitust lubada,” tõdeb perenaine mõnenädalasi kepsutavaid varsatüdrukuid jälgides.

Ta tõdeb, et Shetlandi ponid on vähenõudlikud loomad, ometi pakuvad nad hingele palju. Praegu veab Katrin Pirs talu- ja maaelu tutvustavat keskust üksinda, ent töötukassa kaudu käib tal paar korda nädalas talus abiks naistööline.

Juunis juhtub, et mõni kana hakkab hauduma: kluksub ja sätib end pesale istuma. Pesa võib isegi tühi olla. Nii hakkas perenaisel kanast hale ja ta pistis sellele peotäie mune saba alla. Hiidkana sorti linnuke hauduski kaheksast munast kuus tibu ja kaitseb neid vapralt, hoolimata sellest, et tegu pole enda järeltulijatega. “Need on adoptiivlapsed. Külastajad ikka küsivad, miks pole tibud kollased,” seletab Pirs.

Metsas elab hundipere

Pojad on suurekasvulistel liblikküülikutel: näha on nädalavanuseid ja poolteisekuuseid pikk-kõrvu.

Katrin ütleb, et turismitaludes on majandussurutis läbi, pereturism kogub taas hoogu.

Muidugi tuleb endalgi uusi tegevusliine leiutada. Näiteks rabamatkad, loodusretked ja üleelamiskursused, kus instruktor õpetab, kuidas käituda, kui olete metsa eksinud, kuidas leida vett, teha tuld ja otsida söödavat.

“Meil elab metsas üks hundiperegi ja augustis on looduses ööbides võimalik isegi kuulda hundikutsikate ulgumist,” räägib perenaine.

Kitsetallede kohalemeelitamiseks teeb Katrin Vargamäe Krõõda kisa, mis on omaette elamus. Kohale tormavad nii kitsed kui lambad. Kitsedel on kuus talle, kes juba poolteist kuud vanad. Kõigil kitsedel on nimi. “Aadu, Rasmus, Lola, Malle, Ninnu, Nuki ja Riti,” loendab perenaine. Talled on veel nimeta. “Kitsetalled on kõik tütarlapsed ja enamik lambatalledest ka,” lausub Katrin mõtlikult. Pesakondi sigineb varsti juurde: sinipaabulind haub parajasti mune ja tibud kooruvad ilmselt juuli algul.

Sõralisi ja sulelisi

Sauga vallas asuv Nurmenuku puhkekeskus on perefirma kätes. Seal teevad hooajal tööd kõik neli Viktoria Kaasiku last ja väimeeski.

Selles puhkekeskuses nii suurt hulka loomalapsi kui Pihlakal eest ei leia, ent päris järeltulijateta see loomapark pole. Kaasikul on kokku 19 hobust ja kahel uhkel eksemplaril – Eesti raskeveohobustel Nataljal ja Kuningal on kolmekuune märavarss Kalanti. Neid hiiglaslikke tegelasi saab vaadata ainult eemalt. Kõiki rohusööjaid annab aia äärde meelitada, kui neile peotäis mahlast rohelist üle aia visata.

Nurmenuku puhkekeskuse muud loomad elavad aedikutes ning käega paitada ja nimepidi kutsuda nagu Pihlaka talus neid ei saa. Nõnda on nii kahe- kui neljajalgsetele turvalisem. Jänestel on lausa metsik põli: nad on kaevanud oma maa täis sügavaid urge, parajasti uudistab ilma kahekuune albiino pikk-kõrv.

Kääbuskitsede karjas kasvab kokku 22 sõralist, neist kümmekond talle. Viktoria Kaasik lausub, et tema kitsi ei lüpsa, selle eest hoolitsevad talled – vahel on ühel emakitsel korraga koguni neli–viis titte toita. Kanal on tibud, kes kõik eri värvi. Üks on must, tore tutt harjal ja jalad puhmas. Perenaine jutustab, et eelmisel kevadel võttis kalkunimamma oma tiiva alla 20 kanatibu, hoidis ja poputas neid, kedagi ligi ei lasknud ning kasvatas kõik üles.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles