Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/02/27/985672t1h5975.jpg)
/nginx/o/2011/07/01/650384t1hf24d.jpg)
Kuninga tänaval asuva stiilse hotelli seinad mäletavad nii sõjaeelse vabariigi aegseid kübaratega daame, läinud sajandi 90. aastate ärimehi rublakilekottidega kui perega Pärnu suve nautima tulnud puhkajaid.
Hotell Victoria riiapärases Heimat-stiilis hoone valmis 1926. aastal arhitektide Erich von Wolffeldti ja Aleksander Nürnbergi projekti järgi.
Maja lasi ehitada apteeker Hans Adamson, kelle vaimusilmas pidi sellest kujunema peen kaubamaja. Paraku äri ei edenenud ja läks pankrotti. Vahepeal toodeti majas tekstiile ja avati väikekauplusi. 1931. aastal kohandati ärihoone arhitekt Olev Siinmaa projekti kohaselt võõrastemajaks Grand Hotel, mille esimesel korrusel avati kohvik, hiljem restoran.
Pärast sõda jätkas hoones hotell, kohvik kandis nime Võit.
1991. aastal sai maja peremeheks Eesti-Rootsi ühisettevõte Perwin, mis rekonstrueeris ehitise läänelikele tingimustele vastavaks hotelliks ja nimetas selle Rootsi kroonprintsessi auks Victoriaks.
Rootslased astusid Victoria omaniku seisusest tagasi 1998. aastal. Praegu on hotellis 23 numbrituba ja esimesel korrusel à la carte restoran.
Laia joonega 1990ndad
20 aastat tagasi asus tolle Eesti-Rootsi ühisettevõttes asjaajajana tööle Enn Rand, kes praegu on hotelli juhataja ja üks omanikest.
Victoria hotellil on juhataja sõnutsi alati olnud tänu asupaigale südalinnas kindel koht Pärnu turismiäris, samuti meeldib klientidele stiilne möödunud sajandi 20.–30. aastate interjöör, mis erineb tavapärastest euroremonditud igavavõitu hoonetest.
1990. aastad olid hotellile nagu kogu Eestile pöördelised, kuna riigipiir avanes ja Pärnusse sattus rahvast nii idast kui läänest.
“Oli veel rublaaeg, raha väga ei loetud ja inimesed kulutasid restoranide, hea toidu ja joogi peale praegusest tunduvalt rohkem,” nendib Rand, meenutades hiilgeajal rubladest pungil kilekottidega restorani astunud kliente. “Victoria toonases populaarsuses mängis kindlasti rolli samal tasemel hotellide puudumine: esimeseks tõsiselt võetavaks konkurendiks sai alles 1994. aasta suvel Rannahotell.”
Ranna jutu järgi võib Victoria hotelli 1990ndate alguses pidada teatud mõttes lausa Pärnu ärikeskuseks, kuna seal arutasid oma plaane ja sõlmisid tehinguid nii endistest Nõukogude Liidu vabariikidest kui Lääneriikidest pärit ärimehed.
“Kasutatati Eesti sadamaid ja kanaleid, kust kaubad läbi liikusid,” räägib Rand. “Siin kohtas igasugust kontingenti, kõik proovisid kõigest kasu lõigata. Meil käituti viisakalt, kuid tolle aja äri käis ikka teistmoodi kui praegu, sellest võib vanadest kirjutistest lugeda.”
Praegu külastavat Victoria hotelli rohkem kohalikud kliendid ja peredega puhkajad, kuid endiselt peatub siin palju ärimehi, kellele meeldib ööbida südalinnas.
Sporti ja muusikat
Rootsi-Eesti ettevõte tegeles peale hotelli muude ehitus- ja äriprojektidega, näiteks kasvas sellest välja ehitusfirma Gustaf.
Hotell aitas omal moel kaasa Pärnu spordielu arengule: 1992.–1994. aastal korraldati Pärnus rahvusvahelist noorte jalgpalliturniiri “Victoria Cup”.
Mõte tuli Victoria hotelli omanike hulka kuulunud Rootsi jalgpallurilt, kelle eestvõttel tõid paljud Rootsi klubid Pärnusse võistlema oma noorte- ja lastemeeskonnad. Noori sportlasi tuli veel Soomest, kunagisest NList ja Ameerikastki.
“1992. aastal panime käima Estonian Airi tšarterlennud Rootsi ja Tallinna vahel, et noori jalgpallureid Pärnusse tuua,” meenutab Rand. “Tehti kümneid lende ja Pärnu sai tohutu reklaami, sest lastega koos tulid ju nende vanemad ja treeneridki.”
Peale spordi on hotellipidajad ajast aega lugu pidanud heast muusikast ja Café Grandi restoranis toimuvad ajaloolisesse õhustikku sobivad kontserdid klassikalisest muusikast jazz’ini.
Kohvik väärtustab naturaalsust
Kondiiter Hele Kasemets töötas majas juba siis, kui kohvik kandis Võidu nime, rootslaste soovil aga palgati Victoriasse 20 aastat tagasi juulis uus personal. Naine läbis vestluste ja testide kadalipu ja pääses tihedas konkurentsis uuesti kohvikusse tööle. Inga Rammu alustas toateenijana umbes samal ajal. Mõlemad naised hindavad vana maja interjööri ja tunnevad iga selle nurka.
“Paarkümmend aastat tagasi peatus hotellis rohkem välismaalasi, nüüd on kohalike klientide osa suurem,” räägib Rammu. “Eesti inimene mõtleb enne tükk aega, kas ta saab endale hotellis ööbimist ja restorani minekut lubada.”
Café Grandil oli Kasemetsa sõnutsi algusaastatel eriti peene söögikoha maine ja “lihtinimene” naljalt sinna lõunale või niisama kohvitama minna ei julgenudki. Küll on kondiitril alati käed tööd täis olnud tellimustöödega pulmatortidest sünnipäevakookideni ja kohviku koogivitriini ahvatlustega täitmisega.
Kasemets leiab, et tema töös on 20 aastaga kõige rohkem muutunud klientide vajadused ja maitse-eelistused.
“Inimesed teavad, mis on kasulik, hoiavad saledat joont ja eelistavad tervislikumaid toite,” kinnitab kondiiter, kelle käest kõige rohkem tellitakse Victoria firmatorti: kohupiima-vahukoore ja värsketest marjadest toormoosiga, kodumaisest toorainest ja lisaaineteta. Mõni klient soovivat seda tähtpäevadeks juba 10–15 aastat järjest.
“Praegu on kohvikuid linnas väga palju ja konkurents tihe,” tunnistab Kasemets. “Suurfirmades on palju töölisi, mina siin nokitsen üksi ja teen kõik käsitsi nagu Uku koondises. Mul on uute koogiretseptidega katsetamiseks firmalt vabad käed antud, ainuke nõue on toorainete naturaalsus.”
Ajalooline stiil
Kui rootslased Victoriaga tegelema hakkasid, tehti põhjalik kapitaalremont, hiljem korrastati fassaad, vahetati katus ja kujundati ümber restoraniosa. Õnneks suhtusid renoveerijad vana maja omapäradesse mõistvalt ja hoone säilitas väärika välimuse.
1920.-1930. aastate stiil on kõige paremini säilinud restoranis, kus pilku püüavad kaunis vanamööbel ja ajastutruud tekstiilid. Plastmass ja kunstlilled on välistatud.
Juhataja kinnitusel hinnatakse nende majas ajaloolist arhitektuuri, ollakse kursis, mis oli sõjaeelseil aastail moes, ja püütakse seda konteksti järgida, kui kujunduses midagi muudetakse.
Viimased kümme aastat tellib hotell sisedekoratsiooniks valgeid liiliaid ja roose, mis interjööri toonidega kõige paremini sobivad. Enamik inimesi nautivat suursugususe sümbolite liiliate lõhna, siiski leiduvat vahel kliente, kellele need lilled ei meeldi.
Kui keeruline on hoida hotell areneva ja toimivana tänapäeval, kui Pärnus ja selle ümbruses tegutseb kümneid majutusasutusi?
“20 aastat kogemusi on näidanud, et külastajate kontsentratsioon linnas juulikuus suureneb pidevalt ja muudel kuudel on hotelle aina raskem täita,” tunnistab Rand suvepealinna omapära. “See tendents ainult kasvab aastatega. Meie pole talvel hotelli kinni pannud, kuid sesoonsus on kõikjal mureks. Teine probleem on hotellide ja kohvikute liiga suur hulk selle väikse linna kohta, turul valitseb suur ülepakkumine.”