Viljandit teevad ühte hoidvad ja kaua kestvad inimesed

Väidetavalt on Viljandi järve ääres alles paar nädalat tagasi avatud laste mänguväljak Eesti suurim. 1,9 miljonit krooni maksma läinud atraktsioonide pargi populaarseim on trossi pidi sõitmine ehk Tarzani rada. Selle juures ei lõpe järjekord kunagi.

FOTO: Urmas Luik

Miks Viljandi endale Pärnust selgelt rohkem võib lubada ja kenasti edeneb? Vihuri ütleb, et fenomeni ei loo valimistest valimisteni elamine, vaid inimestepõhine suhtumine.

“Meil saavad inimesed valdavalt kaua, vähemalt kümmekond aastat oma ideid realiseerida, gastrolöörid pole soositud. Kui aga tullakse, jäädakse, usaldus võidetakse ja tehakse, siis nende ees võtame mütsi maha. Mõtlen näiteks niisuguseid mehi nagu kolledži hakatanud ja ülikooliks arendanud Anzori Barkalaja või pärimusmuusikafestivali isa Ando Kiviberg,” selgitas Vihuri. “Viljandis vaieldakse küll kõvasti, aga kui juba tegemiseks läheb, lööb välja koostegemise vaim.”

Viljandi raekoja ehk linnavalitsuse maja ees seisab pikaajalisima linnapea August Maramaa pronkskuju. Maramaa oli linnapea aastail 1919–1921 ja 1927–1939, tema teeneks loetakse, et Viljandi arenes nii äri- ja tööstus- kui aed- ja puhkelinnaks.

Või teine näide Vihuri väite illustreerimiseks. Viljandi linnadisainer Malle London on ametis olnud ja oma ideid saanud realiseerida ligemale paarkümmend aastat. Tema töövaldkonda kuuluvad viidamajandus, väikevormid ja muu eriti just vanalinna ning lossiparki ilmestav on ühtaegu nooruslik, samal ajal soliidne ja vaoshoitud.

Üks faktoreid, mis Viljandit positiivselt toetab, on esindatus kõrgemates sfäärides. Midagi samalaadset, nagu oli Haapsalu Sukles-Lipstok-Vilosius.

“Praegu on meilt riigikogus endised linna- või maakonna juhid Peep Aru, Kalle Jents, Helir-Valdor Seeder, Tõnu Juul, Jaak Allik ja Helmen Kütt, ministrid olid või on Seeder, Allik, Aru ja Tarmo Loodus,” loetleb Priit Vihuri. “Kindlasti on neist seal Viljandile vaid head tõusnud.”

Nimetagem naabreid kiites ära veel selle, et 21 miljoni euro suuruse aastaeelarvega Viljandis ei teata midagi iga kolmanda tänavalambi väljakeeramisest ehk pimendamisest. Tõstkem esile fakti, et Viljandis ei ole ühtki pooleli või lõpetamata seisvat ehitusobjekti. Samal ajal kui mõni teine linn üheainsa spordihalli ehitamise järel hapnikupuuduses vaevleb, renoveerib Viljandi staadioni, ehitab pärimusmuusika aida ja arutab isegi hullude ideede üle nagu köistee üle järve.

Toogem näiteks sellegi, et Viljandis on parkimine kesklinnas kellaga tasuta kaks tundi ja tasuline vaid tööpäeviti kella 16ni.

Kui uurida Vihurilt, kuhu ta külalised Viljandis mitte turismiprospekti, vaid oma maitset ja huve järgides viiks, võtab ta küsija sappa ja viib eemale Anttilast, üldse city’st. Kõigepealt tõuseme hoopis endisesse vee-, nüüdsesse vaatetorni ning imetleme nii Viljandi panoraami kui korrust, mille renoveerimist finantseerisid koos Viljandi linnaga eraisikud, neist kõige suurema panusega Torontos elav Viljandi aukodanik dirigent Roman Toi.

Edasi vaatame lossi moodi maja, mis tagastati pärnaka Jaak Kuke perele, ja üle platsi hoonet, kuhu pidi tulema Pärnust ära kolida ähvardanud Mark Soosaare uue kunsti muuseum.

Vanalinnas köidavad pilku omapärased puitskulptuurid, naivistist kunstniku Paul Kondase keskus hiigelmaasikaga selle ees ja Viljandi viimase aja suurim investeering, 60 miljonit krooni maksma läinud, see-eest nüüd aasta ringi tegutsev pärimusmuusika ait.

Viljandi suvine peatänav on see trepp, mis viib kesklinnast alla järve äärde. Järve ääres keeb rannamelu nagu Pärnuski, eriti valju sädinat kostab uuest lastepargist. Samm kõrvale jääb kadestamist väärt võimalustega spordikompleks.

“Järvega on see mure, et kasvab täis ja me peame teda pidevalt niitma. Pealegi kasvab seal punasesse raamatusse kantud vetikas järvepall ja kõiki kohti me ei tohigi puutuda,” selgitab Vihuri. “60 sentimeetrit tõstetud ja seega kevaditi kolm nädalat varem kasutamiskõlbliku staadioni rekonstrueerimine läks kogu krempli – kuivenduse ja niisutusega vutimuru, tartaanraja, 1080 istekohaga tribüüni, elekterajavõtu ja muu varustusega maksma 27 miljonit krooni.”

Tagasi üles