Töö ja korter meelitasid Priit Vihuri Viljandisse

FOTO: Urmas Luik

Priit Vihuri on rahvuselt sintlane, kes juba 37 aastat elanud Mulgimaa pealinnas Viljandis. Sinna viis ta omal ajal töökoht, mille juurde pakuti korteritki.

“Sindi ajad on jäänud üsna kaugele, lahkusin sealt 1965. aastal keskkooli järel,” räägib pensionieas Vihuri, kes 1. juulist kavatseb Viljandi linnamajandusameti juhtivtöötaja ameti maha panna ja rõõmsaks vabatmeheks hakata.

“Kui aga kooliaega minna, siis tuli minu lennust kaks Sindi linnapead: Hannes Toodu ja Liina Maaste,” tõstab Vihuri koolikaaslasi esile.

Sindis oli Priit Vihuri sportlik koolipoiss, järgnesid õpinguaastad TPIs ja Vene kroonu. Ning kaks aastat projekteerijana Tallinnas silikaatbetoonis instituudis koos värvika eluga ühisköögiga korteris. See viimati mainitud asjaolu panigi toona juba pereinimese uue töö järele vaatama.

“Viljandisse, millest ma enne peaaegu midagi ei teadnud, sattusin ajalehe töökuulutuse peale,” meenutab Vihuri.

“Vestlesin EKSEKO ehk seakombinaadi direktori Vello Tirega – mäletan, et oli 160 sentimeetrit pikk ja 160 kilo raske mees –, sain järelevalveinseneriks ja korteri. Ei osanud siis küll arvata, et 37 aastaks viljandlaseks jään,” vaatab Vihuri ajas tagasi.

Vahepeale jäi ameteid nagu Gagarini-nimelise näidissovhoosi ehitusdirektor ja sellesama korteriga meelitanud EKSEKO direktor, 11 viimast aastat on Vihuri juhtinud Viljandi linnamajandusametit.

“Sindiga seob mind peale mälestuste ja Sindi kalmistu veel vaid ämma müügis olev korter,” väidab Vihuri. “Kahjuks tundub mulle, et seal on kõik jäänud samale tasemele, kui oli mu lahkudes. Hämmastust tekitas ka vene keel Sindi linna kodulehel, ei oskagi nagu teist Eesti linna nimetada, kus selle peale oleks tuldud.”

Sindi on minevik, Vihuri elutöö on Viljandis. Selles, et Viljandi on niisugune, nagu ta on: roheline kui Pärnu, aga tundub, et eesmärgikindlamalt arendatud, justkui rahakam, kultuurist ja ettevõtlikkusest rohkem pungil, otsingutes ja lahendustes julge, samal ajal meeldivalt veidi lapsemeelne, on temagi käsi kõvasti mängus.

Tänapäeval käib millegi ehitamine või renoveerimine riigihangete ja vähempakkumiste kaudu ja tööd ei pruugi saada sugugi oma linna mehed. Nii on pärnakatelgi Viljandis märgid kenasti maas. Moodsa sõudeellingumaja ehitas Pärnu YIT, staadioni tribüüni Pärnu REV.

“Järgmine suurem projekt on linnal kultuurimaja remont,” teab Vihuri, mida ta vaba pensionärina kõrvalt vaatama hakkab. “Lauluväljak tuleb korda teha. Ja vanalinna tänavate katted. Lossimägedes hakatakse renoveerima kõnniteid ja valgustust, sealt läheb palju puid maha ja väidetavalt hakkab pilt rohkem sarnanema sellega, mis oli siin keskajal.”

Kas Viljandis miskit puudu on? Jah, veekeskus näiteks.

“Sellele on mõeldud, aga realistidena oleme leidnud, et linn oma vahenditega seda teha ei jaksa,” arvab Vihuri.

Tagasi üles