Billeneeve ja Rubensid aja hammasratastel

Kunstnik Billeneeve ja rühmituse Rubensid näitus „Hõllandustunglik vajadus“ Pärnu linnagalerii kunstnike majas koosneb peamiselt Lõuna-Koreas tehtud performance’ite video- ja fotojäädvustustest.

Performance’i dokumenteerimine iseenesest on problemaatiline nähtus. Tegevuskunsti eesmärk oli algul seotud kavatsusega luua efemeerseid teoseid, mis elaksid vaid teatud aja, pakkudes seega ainukordset elamust kindlas ruumis piiratud arvule inimestele.

Performance on määratud kaduvusele ja selle tõttu ei luba mõni kunstnik oma aktsioone filmida ega muul moel salvestada. Teised jälle talletavad iga oma aktsiooni ja esitlevad neid näitusesaalides omaette kunstiteosena.

Billeneeve ja Rubensite tegevust jäädvustavaid materjale linnagaleriis annab sõltuvalt vaatenurgast võtta kas museaalide või kunstiteostena.

Püüd jäädvustada jäädvustamatut

Elava kunstiteose salvestamisega kerkib esile küsimus: kuivõrd saab üldse tegevuskunsti dokumenteerida? Video ei suuda edasi anda reaalset kogemust: ruumitunnetust, vaataja ja kunstniku tajutavat sidet, lõhnu ja kõiki helisid.

Dokumentatsiooni kaudu avaneb filmija subjektiivne vaatenurk, milles püütakse tähelepanu endale tähtsana tunduvatele detailidele. Foto on selles suhtes veel nõrgem, olles suuteline jäädvustama vaid katkendlikke visuaalseid momente sündmusest kui tervikust.

Tegevuskunst sisaldab mingit emotsionaalset tunnetuslikku essentsi, mida kaamera ei ole võimeline salvestama. Performance vajab isiklikku kohalolu ja kõikide meelte kaasamist.

Performatiivne kleidikunst

Kuigi foto ja video annavad kunstiteose olemusest aimu moonutustega, võib nende kaudu välja lugeda põhiideestiku, mida kunstnik edastada tahab, ja kujutada end teose valmimise aegruumi.

Billeneeve ja Rubensite performance’ite tähtsaim element on alati olnud kunstniku keha, mis ühest küljest on loomisvahend nagu maalikunstnikul lõuend, pintsel või värv. Teisalt on keha sõnum ise.

Billeneeve on tuntud oma kostüümide poolest, mille loomine ja eksponeerimine on võrdsed loomeprotsessi osad.

Kostüümi valmimise protsessist räägib Billeneeve ja Rubensite taideetendus „Vaikus ja valged seinad“. Kleidid disainitakse publiku silme all tantsides ja kangale Makroflexi pihustades. Muster on juhuslik ja tekib vastavalt kunstnike liikumisele.

Umbes sama rida ajas Jackson Pollock eelmise sajandi keskpaigas, kes avastas maalimistehnika, mille käigus ta liikus ümber maali, tilgutades ja kallates purgist lõuendile värvi.

Jäljed kleidil või lõuendil järgivad kunstniku liikumist, lähenemist valmivale teosele eri küljest. Meel, vaim, silm, käsi, pind ja juhus moodustavad omavahel liidu.

Billeneevet ja Rubenseid ei huvita ainult tegevus, vaid nende teostes leiab taotlust pakkuda esteetilisi vaatepilte. Performance “Wir haben zeit“ tegeleb ilu teemaga, kus on märgatav teatav ohuprintsiip. Võrreldes varasemaga, on Rubensite looming läinud pehmemaks. Reaalne ohutunne on asendunud lavastuslikkusega ja spontaansus on allumas kontrollile.

Mõne aktsiooni puhul on märgata harjutamist: näiteks stseen põlevast kleidist pakub küll pinget, kuid ei ole ilmselt mängimine õnnega, vaid hoolika kalkuleerimise tulemus. Bostoni etteastes, kus kätega purustatakse pudeleid, on üks instrumente kunstveri. Varem šokeerisid Rubensid, mängides reaalse valu ja hirmuga, näiteks etendus, kus Billeneeve ja Tuul end niidi ja nõelaga üksteise külge õmblesid.

Rubensite performance’id on ideaalne näide kehakunstist, kus kunstniku keha ei ole individuaalne, vaid peegeldab laiemat kultuurivälja. Keha ei saagi olla midagi isiklikku, sest arusaamad kehast on konstrueerinud võimumehhanismid ja valitsev esteetika.

Rubensite ilu ja valukäsitlus näib hõlmavat kõike, millest kehakunst kunagi rääkinud on ja millest kehad praegusel ajastul kõnelevad: haute couture kui ühiskondlik haigus kohtub enesevigastuse kui välistest teguritest tingitud sisemise pinge väljendusega. Samal ajal läheneb Billeneeve moekunstile sõltumatu nurga alt, võiks isegi öelda, et teeb sotsiaaltööd. Ta ironiseerib näljutatud kehade üle ja tõestab, et ka tugev maanaine võib olla lummav ja glamuurne.

Vajadus kadunud mineviku järele

Näituse kujunduses aimub kunstnike püüdlust tekitada ruum, millesse siseneja ei tunne end kinokülastaja või telerivaatajana. Võimalik, et Billeneeve ja Rubensite eesmärk on vältida videote kui dokumentaalfilmide vaatamist. Ekraanide eest ei leia toole, vaid vaataja on sunnitud olema ruumi keskel püstijalu just nii nagu performance’i ajal.

Täiuslikku kohatunnetust muidugi kätte ei saanud ja tuleb tõdeda, et salvestuse kaudu võõrdub performance oma algupärast. Vaarao surimask on küll täiuslik kunstiteos, kuid tema kivistunud ilme erineb elavast inimesest.

Muuseumid püüavad esemete ja lugude abiga taastada ajalugu, aga oma hiilguses oli see kättesaadav vaid toonast reaalsust kogenutele. Dokumenteeriva loomuga kunstiteos ei püüa luua uut, vaid säilitada varem eksisteerinut.

Performance’i püüd pääseda minevikku kinnijäämisest sarnaneb katsega elustada kadunukest. Tulemuseks on elava teose lahtunud koopia. Ehk viitabki näituse pealkiri „Hõllandustunglik vajadus“ vajadusele päästa kunst hukust ja unustusest.

Maailm, mis väärtustab minevikku ja milles ajalugu on tähtsal kohal, kus kunstnikelt oodatakse portfoolioid ja CVsid, ei jäta ainukordse ja elava teose loojale muud võimalust.