Maasika talus õpivad lapsed riigikeelt

Silvia Paluoja
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maasika talu perenaine Anne Sepp, tema kolm suvist kasulast ja lapselaps Caspar, kes kõigi lemmiku rolli tunnetava Pitsu käppa surub.
Maasika talu perenaine Anne Sepp, tema kolm suvist kasulast ja lapselaps Caspar, kes kõigi lemmiku rolli tunnetava Pitsu käppa surub. Foto: Urmas Luik

Maasika talu perenaine Anne Sepp pöörab pea peale arvamuse, et majapidamisele on nime andnud maasikakasvandus. Nimi ja koht pärineb hoopis ajast, kui tema abikaasa Reinu vanaisa oli Maasika metsavaht ja rahvasuhu see sedasi jäigi.

Anne järel traavivad õue peal vanuselt kümne ringis lapsed, laudatagusel heinamaal põriseb traktor ja tarib varju alla kuiva heina rulle, siis pole mahepõllumajanduse reeglite järgi peetava nelja lehma ja noorloomade talvise ninaesisega enam muret. Perenaine tõuseb suviti koos päikesega, et lehmad lüpstud ja karjamaale saaksid enne, kui põnnidel-tirtsudel uni silmist kaob.

“Mul on siin kuus oma lapselast ja kolm Kohtla-Järve last, õpivad eesti keelt, saavad maaõhku hingata ja väikest viisi tööd teha, aitavad mul kartulimardikaid korjata,” särab Anne eredamini kui juulipäike taevas ja seletab, et kohustus laste, pere ja loomade eest hoolitseda panebki teda tegutsema. Ega ta raba, “lihtsalt liigub ringi”.

Anne on õppinud meedik, töötas 25 aastat Häädemeeste haiglas ja hambaarsti õena. Ei jaksanud tööl ja kodus topelt rabada, kui põllumajandus- ja omandireformiga hakati riigis õigusjärglust taastama ning Maasika talugi kollektiviseerimise ajal ühistatud loomade arvelt mõne pudulojuse tagasi sai.

Mõni aasta hiljem lõppes külas loomapidajate põli, piimakombinaadid eelistasid suurtootjaid ja nöökisid rahaliselt väiksemaid. Maasika talu loomapidamisele otsa ei teinud, kuid elu pakkus uue võimaluse.

Ühiskonna tasakaalustamise suunaga mittetulundusühingu Caritas esindajana käis kohal Lagle Parek ja leidis, et merest kiviviske kaugusele jääv talu sobib suvel lastele. Sestpeale ei suuda Anne “ei” öelda ja võtab juunist augustini endale Virumaalt kasulapsed. Moodsalt öeldes aitab ta kaasa lõimumisele ja lastekodulapsed kogevad talus väärika ettevõtliku pere elu.

“Oma lapsi on mul kolm, nende lapsed on omakorda siin, linnast ära suvevarjus, muidu lähevadki laisaks, istuvad ainult arvuti taga,” räägib Anne muigamisi.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles