13. sajandil asutatud L’Aquila linn Itaalias – Abruzzo regiooni keskus – asub Roomast sadakond kilomeetrit kirdes. Vaadates fotodelt kauneid barokk- ja renessanssehitisi ning kirikuid, mis ääristavad vanalinna kitsukesi tänavaid ja piazza’sid, tõrgub meel uskumast, et kogu see sajandite jooksul loodud ilu hävines vaid mõne hetke jooksul.
Veidi rohkem kui kaks aastat tagasi elasime meiegi meedia vahendusel kaasa L’Aquila maavärina tragöödiale. 73 000 elanikuga linn ja osaliselt ümberkaudsed alad said väga tugevasti räsida 2009. aasta 6. aprilli öösel.
Apenniinide nõlvadel asuvas L’Aquilas jäi peavarjuta 65 000 elanikku, hukkunuid oli 309, 1500 inimest sai vigastada. Maavärina tugevuseks hinnati 5,8-6,3 magnituudi Richteri skaalal. Suuremal või vähemal määral sai linnas kannatada 10 000 hoonet. Järgmisel päeval aset leidnud järeltõuked mõjusid värinakeskmesse sattunud linnale veelgi laastavamalt, kokku varises hulk öösel kergemaid kahjustusi saanud ehitisi.
Viibinud äsja Itaalias, oli mul võimalus veeta päev L’Aquilas. Olles eelnevalt lugenud, et paljud riigid on taastamistöödes Itaaliale oma abi pakkunud, suundusin maavärinas eriti tugevalt kannatada saanud ajaloolisesse keskusesse, et oma silmaga näha, kas ajaloomälestised on oma esialgset väljanägemist tagasi saamas.
Mu silmadele avanes sootuks troostitu pilt. Veel kaks aastat pärast maavärinat on kesklinn endiselt elamiskõlbmatu, tekitades oma inimtühjusega assotsiatsioone kolmandat maailmasõda kujutavate ulmefilmidega. Pikk ja kitsas peatänav, mis ühendab kolme piazza’t, on täielikult välja surnud. Astun sisse kirikusse, mida on juba märgatavalt taastatud. Mööda väljakut astub must mööda punane tokerja karvaga tohutu koer.
Maavärinas tekkinud seinapragude, aukude ja osaliselt purunenud aknaklaasidega hoonete konstruktsioone on tugevdatud ning sellega kõik piirdubki. Esimese korruse äride ja baaride akendest võib silmata mahajäänud mööblit, pilku kõrgemale tõstes näeb osa akende ees kardinaidki. Majade uksed on kettidega suletud ja kannavad hoiatustega kleepse.
Hoidudes palava päikese eest, liigub peatänava varjulisel poolel vaid üksikuid inimesi. Välismaalasi siin ei kohta. Vastu tuleb salgake omavahel poolihääli vestlevaid itaallasi. On nad siin kunagi elanud? Ei kosta ühtegi heli ega laste hääli.
Peatänavalt hargnevate kitsaste kõrvaltänavate rägastikku seiklema minek on välistatud – need on metallvõredega suletud, kuna kahel pool kõrguvate majade varisemisoht on silmaga nähtav. Relvastatud politseipatrullid kontrollivad autoga kesklinna sisenejate dokumente.
Silmitsen postkaste ja koputeid ning uksesilte ja taban end mõtlemast inimestele, kes siin kunagi elasid. Taastamistööde helid ja ehitusmehhanismide mürin kostab kirikute ning ametiasutuste juurest, ent tõkete tõttu sinna lähedale ei pääse.
Ometi avastan ühel “avatud” kõrvaltänaval varemete veerest tordipoe, paar tänavavahet eemal keldris aga täiesti uue, ilma ühegi sööjata restorani. See mõjub kummastavalt, kuid lootustandvalt. Lõpuks leian söögikoha otse peatänava äärest.
Oma insalada’t oodates püüan baarimehe ja paari kohalikuga vestlust arendada. Toimunut eriti jutuaineks võtta ei soovita, mis on mõistetav.
Tuleviku suhtes ollakse pigem pessimistlikud ning avaldatakse arvamust, et samas tempos läheb L’Aquila täielikuks taastamiseks küll oma paarkümmend aastat. Linna elanikkond olevat tunduvalt vähenenud, sest peavarjuta ja tööta jäänud inimesed lahkusid, kes kuhu. Taastamistööde kehvas kulgemises olevat aga süüdi majanduskriis, oskamatus planeerida ja koguni linnapea.
Hiljem vanalinna veeres pargis jalutades sattun kauni mänguväljakuga mahajäetud lasteaiale. Varjulistes aedades seisavad aga kummalises vaikuses uhked villad, millesse sisenemine on keelatud.
Ja siis … Oranžile ehitusvõrgule on riputatud lugematul hulgal võtmeid – küll tervete kimpudena, küll üksikuid, ripatsid ja nimesildidki küljes. Kõrval käsitsikirjutatud tekst “We have a Dream – L’Aquila”… Kas tagasipöördumine kodudesse saab veel kunagi võimalikuks?