Hoidudes palava päikese eest, liigub peatänava varjulisel poolel vaid üksikuid inimesi. Välismaalasi siin ei kohta. Vastu tuleb salgake omavahel poolihääli vestlevaid itaallasi. On nad siin kunagi elanud? Ei kosta ühtegi heli ega laste hääli.
Peatänavalt hargnevate kitsaste kõrvaltänavate rägastikku seiklema minek on välistatud – need on metallvõredega suletud, kuna kahel pool kõrguvate majade varisemisoht on silmaga nähtav. Relvastatud politseipatrullid kontrollivad autoga kesklinna sisenejate dokumente.
Silmitsen postkaste ja koputeid ning uksesilte ja taban end mõtlemast inimestele, kes siin kunagi elasid. Taastamistööde helid ja ehitusmehhanismide mürin kostab kirikute ning ametiasutuste juurest, ent tõkete tõttu sinna lähedale ei pääse.
Ometi avastan ühel “avatud” kõrvaltänaval varemete veerest tordipoe, paar tänavavahet eemal keldris aga täiesti uue, ilma ühegi sööjata restorani. See mõjub kummastavalt, kuid lootustandvalt. Lõpuks leian söögikoha otse peatänava äärest.
Oma insalada’t oodates püüan baarimehe ja paari kohalikuga vestlust arendada. Toimunut eriti jutuaineks võtta ei soovita, mis on mõistetav.
Tuleviku suhtes ollakse pigem pessimistlikud ning avaldatakse arvamust, et samas tempos läheb L’Aquila täielikuks taastamiseks küll oma paarkümmend aastat. Linna elanikkond olevat tunduvalt vähenenud, sest peavarjuta ja tööta jäänud inimesed lahkusid, kes kuhu. Taastamistööde kehvas kulgemises olevat aga süüdi majanduskriis, oskamatus planeerida ja koguni linnapea.
Hiljem vanalinna veeres pargis jalutades sattun kauni mänguväljakuga mahajäetud lasteaiale. Varjulistes aedades seisavad aga kummalises vaikuses uhked villad, millesse sisenemine on keelatud.
Ja siis … Oranžile ehitusvõrgule on riputatud lugematul hulgal võtmeid – küll tervete kimpudena, küll üksikuid, ripatsid ja nimesildidki küljes. Kõrval käsitsikirjutatud tekst “We have a Dream – L’Aquila”… Kas tagasipöördumine kodudesse saab veel kunagi võimalikuks?