Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2016/09/01/5786795t1ha946.jpg)
/nginx/o/2011/07/08/662922t1h20d3.jpg)
Järgnev jutt on räägitud läbi pisarate. Seejuures on kõneleja Adelle* jutt niivõrd uskumatu, et järgmisel päeval on mu esimene käik naise viimase tööandja magusameister Reeda juurde.
Piinlik küll, aga tahan Adelle soovitatud inimeselt üle küsida, kas tema kunagise töötaja räägitut võib tõe pähe võtta või on kurtja inimene, kelle käitumine sõltub suuresti kuu faasidest või aastaajast.
Reet on pärimise peale imestunud, ent väidab pärast endaga põgusat arupidamist, et Adelle on inimene nagu iga teinegi. Normaalne. Töökas. Puhas. Et ta mingit udujuttu puhuks? Ei, seda kindlasti mitte.
Aga võõraid kasse ei maksa endale liiga südame külge võtta, see tekitab ainult probleeme, on Reet enda sõnutsi Adellet ammu ja korduvalt hoiatanud. Kellele meeldiks, kui ta naaber kassiarmeed ülal peab?
Kuid nagu juba öeldud, Adelle on inimene nagu iga teinegi.
“Suu pea, okupant!”
Adelle murel on üks ja ainuke põhjus. Rahvuslik sallimatus. „Minusse suhtutakse väga alandavalt,” ütleb ta. „Selles majas esineb väga teravalt rahvusküsimus.”
Ehkki tegemist on 24 korteriga elamuga, olevat kurja juur ühistu raamatupidaja Saima. Tema ütlevat Adellele halvasti ja on teisedki naise vastu üles ässitanud. „Ta on mulle korduvalt öelnud, et olen okupant ja kui mulle siin ei meeldi, mingu ma Venemaale,” pressib Adelle läbi nutu.
Öeldud on sedagi, et pangu Adelle suu kinni, “sinu aeg on läbi, nüüd on meie aeg”.
Need on veel leebed sõnad. Saima olevat öelnud hoopis hullemini. Kohe nii pahasti, et Adellel on piinlik öeldut korrata. Vene kroonus käinud meest nood sõnad ei üllata.
Kole ähvardus
Adelle poegadele oli majanaabrite psühhoterror liiast ja nad läksid siit minema. Üks elab ja töötab nüüd Peterburis, teine Pariisis.
„No mis okupandid nad on,” nuuksub Adelle. „Nad sündisid siin ja mina pole ka okupant, ma sündisin 1942. aastal.”
Liiati ei ole Adelle venelane. Riiast noorena siia abiellunud naine ei teagi, kes ta rahvuselt on.
Vaatamata hulgale Pärnus elatud aastatele, on Adelle eesti keel pea olematu. Siiski ütleb ta meie jutuajamise jooksul mitu eestikeelset lauset, millest ma täiesti aru saan.
„Esivanemate poolt voolab mu soontes poola, saksa ja läti verd,” teab Adelle. „Äkki on põhjust mind tõesti fašistiks nimetada, sest mul oli ettevaatamatust rääkida, et mu vaarisa oli sakslane?”
Sõim sõimuks, ent nutja väitel on Saima ja ta mees ähvardanud teda koguni tappa. See on juba nii ränk süüdistus, et küsin kuuldu igaks juhuks üle. Adelle kinnitab, et kuulsin õigesti.
„Mul ei ole tõendeid, aga ma räägin teile jumala palge ees, et kõik on nii!” väidab ta. Lisades, et on usklik inimene. Ja religioosne inimene ei saa valetada.
Põhjuseks kassid
Miks Adelle aadressil solvangud ja ähvardused lendavad, ei saagi ma hästi aru. Et kedagi ta emakeele pärast Euroopas 21. sajandil mõnitatakse? Raske uskudagi.
Küll kumab Adelle edasisest jutust läbi, et Saimaga tülikiskumise põhjus on eelkõige see, et Saima käib Adelle arvates kergekäeliselt ja omatahtsi ringi ühistu rahaga. Majarahval on aga pinnuks silmas Adelle looma-, täpsemalt kassiarmastus.
„Ma armastan loomi: praegu mul on kuus kassi,” ütleb Adelle. „Ma tean, et palju, aga elan üksi 67 ruutmeetri peal ja nad ei sega kedagi.”
Pealegi hoiab perenaine pärast seda, kui politseinikud teda hoiatasid, oma miisud toas või kui nendega õues käibki, on tal kassid kenasti nööri otsas.
Mundrimeeste külaskäigust on Adellel meeles muudki. Just siis ütles üks kaaselanikest politseinikele, et “mis te temaga räägite, ta ei ole ju normaalne”.
„Ma mõtlen, et kellelgi peale psühholoogi pole õigust otsustada, kas olen normaalne,” tõdeb Adelle. „Ma olen täiesti normaalne. Ma kaitsen oma vara, oma au.”
Paraku on Adellel vähe usku, et tema elus midagi paremuse poole muutub. Isegi pärast seda, kui tema lugu on leheveergudel ilmunud.
Kui ta just midagi kardinaalset ette ei võta. Aga kõiki sildu põletavat sammu Adelle praegu kaalubki. „Otsustasin, et sõidan ära Lätti või palun varjupaika Venemaal või Ukrainas Tšernobõlis, et kiiremini surra,” nuuksub naine. „Kui aga Lätti, siis las tuleb sealt eesti perekond siia, et valitseks õiglus.”
Kõigil ütlemist
Saimaga kohtume pargis. Nagu paslik kahele jalgrattaga sõitjale inimesele.
Räägime muidugi Adellest.
„Tema? Nuttis? Elu sees pole see võimalik, selle naise puhul küll mitte!” ei varja Saima oma hämmastust, kui räägin talle oma kohtumisest Adellega.
Samal ajal tunnistab Saima, et saab täielikult Adellest aru, sest elada kolmetoalises korteris on kena, kuid pensionäri rahakotile kurnav. Kogu aeg aga iga senti rehkendada elulusti kohe kindlasti ei lisa. Pigem närtsitab vaimu.
See muidugi pole Saima mure, küll on tal ütlemist Adelle loomaarmastuse kohta. „Tal on seal kassikari, meil on sellega nii palju probleeme olnud,” nendib vestluskaaslane.
Saima ise samas majas ei ela, kuid et ta käib ühistu raamatupidajana üle päeva kohapeal kaemas, on ta kõige majas sündivaga kursis. Kaasa arvatud kassikarjaga. Nii sellega, et päeval on miisud kenasti toas, kui sellegagi, et öö jõudes lükkab Adele oma kassikeste tarvis valla nii trepikoja ees- kui tagaukse. Nii on talle räägitud.
Uksed on paraku selleks, et nad öösiti kinni ja lukuski oleksid. Eriti tänapäeval, kui iga vähegi ripakil asi pihta pannakse. „Kogu majarahval on temaga probleeme,” väidab Saima.
Ikka see raha
Saima saavat Adellega kenasti läbi. Iseäranis siis, kui Adelle on helges meeleolus. Siis rääkivat nad nagu naine naisega. Adelle oma elust ja võõrsil elavatest poegadestki. Ent kui tuju kurjaks pöörab, siis … „Kui tal on halb tuju, siis sõimab mind ka, et seda nägu,” ütleb Saima.
Enamjaolt on ninnakargamise põhjus olnud raha. Küll see, et Salme saada raamatupidamise palgaks 25 000 krooni kuus, küll see, et ta laristab ühistu raha.
„Jumal tänatud, et ühistul on hea revisjon, minu süda on puhas,” kinnitab Saima. „Ma ei ole kunagi elus sellist asja tahtnud, et mingi asi on valesti või et pannakse raha kõrvale nagu paljudes ühistutes. See on ju nii pisike raha, kes hakkab selle pärast oma nime määrima? See on häbiasi.”
Keel on Saima hinnangul probleem, millest ei anna üldse numbrit teha. Veel vähem on ta päri väitega, nagu diskrimineeritaks jutuks ühistus kedagi tema emakeele pärast. Ehkki, kui päris aus olla, peaks iga Eesti Vabariigi passi omanik valdama eesti keelt vähemalt suhtlustasandil.
„Me räägime kahes keeles,” iseloomustab Saima paljurahvuselise ühistu koosolekuid, millest Adelle väidetavalt puuduliku keeleoskuse pärast osa ei võta. „Mina räägin mõlemat keelt, ma olen nõukogudeaegne inimene, kui on küsimusi, alati vastan ka vene keeles, seni ei ole probleeme olnud.”
Ei vaata osa majarahvast Saima hinnangul Adellelegi kõõrdi keele pärast. „Kellel on pistmist tema rahvusega!?” raiub Saima. „Elagu oma elu, aga austagu ühistu korda, sest inimesed on ta peale vihased, et ta kassid ringi jooksevad.” Ja lisab: „Issand jumal! Ta on ju samasugune Pribaltika inimene, milleks teda sõimata.”
Olgu Saima, Adelle ja nende tõega, kuidas on, kuid üks Saima lauseid on jäänud mind kummitama. See kõlas nii: „Olgu must või valge, mul ükstapuha, aga igas majas peab olema üks jurakas.” On see tunnustus? Hukkamõist? Ma ei tea.
Ühistu juhatuse liige Iivo arvab, et ju see vastuseis pisut üle paisutatud on. Pealegi ei oska ta Adelle kohta lausuda muud, kui et näeb naist tõesti aeg-ajalt kassi jalutamas. Kass on nööri otsas. Kui palju neid veel toas on, pole tal aimugi.
Saima kohta on Iivol öelda enam. „Saima on sõnakas naine küll, aga selle eest on meil okei ühistu ka, nii et siia majja võib julgelt elama tulla,“ lausub ta.
Sedasi on lood täielises Eesti Vabariigis tõe ja õigusega: igal oma.
Loo tegelaste nimed on muudetud, kuid õiged nimed on toimetusele teada.