/nginx/o/2011/07/12/667880t1h28b3.jpg)
Kogu mai ja juuni Euroopas rännanud tegevuskunstisündmus “Diverse Universe Performance Festival 2011” lõppes eelmisel nädalavahetusel Londonis kolmepäevase üritusega “Diverse Universe: Burst” (plahvatus).
Tegevuskunstifestival lõppes Londonis ühislavastusega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Initsiaatoriks oli Non Grata Inglismaa esindaja Dionysos Monroe.
Copenhagen Place’is Popleri linnajaos toimus rahvusvaheline kunstiteoreetiline konverents “No Baloon”, performance’itega astusid üles inglased Emma Bennett, Leah Lovett, Lenny Lee, Bill Aitchison, Rebecca Horrox, Greg McLaren, newyorklased AA-Bier ning Non Grata koosseisus Anonymous Boh, Devilgirl, C.n.o.p.t. ja Little Tom.
Non Grata performance Copenhagen Place’is kandis nime “BURST: How Contemporary Artist Acts and Thinks – What Would Jesus Say”.
Kaks kuud festivalituuril
Festivali lõppakord, Bill Aitchisoni maatriksi alusel konstrueeritud ühislavastus Stoke Newingtoni International Airportis oli oma kontrollimatuses nii kaootiline, et see oli liig isegi paljudele Inglise anarhistidele.
Non Grata sai järgmiseks aastaks kutsed Serbiasse Belgradi festivalile “The Politics of Performance” ja 2013. aastaks Bristoli performance’ifestivalile.
Pariisis alustanud ja Londonis lõppenud Diverse Universe kestis kokku kaks kuud. Festival koondas oma teel mitusada kunstnikku paarikümnest rahvusest kõikidelt kontinentidelt.
Kokku esineti 16 linnas ja 10 riigis, alati igas kohas uute koha- ja kontekstispetsiifiliste teostega.
Analüüsides universumi kultuurilist liigirikkust vaatajaskonda silmas pidades, oli kõige interaktiivsem kindlasti Poola publik, vahest seetõttu, et neile ei anta sealmail tavaliselt kohalikus festivaliformaadis võimalust etendustesse sekkuda.
Non Grata performance “Force Majeure” käigus peksab poola rahvamass helerohelise automobiili nii laiaks, et sellist metsikust ei ole see teos veel kusagil mujal kohanud. Poola on Euroopa peksupealinn, nagu Pärnu olevat Eesti oma.
Kõige verbaalsem on kindlasti inglise kunst, performance tähendabki sealmail eelkõige puhtas inglise keeles laval ette kantavat tekstipõhist etendust. Kõigele muule tegevuskunstile on välja mõeldud termin live-art ehk “elav kunst”. Publik ootabki etenduselt vaid puhtintellektuaalset virgutust, igasugune action tekitab neis hirmu ja nostalgilist imetlust. Ülikontrollitud saareriigi ühiskonnas ei ole loomalikele instinktidele enam ruumi.
Berliinis on ülipopulaarne poliitiline kunst: teatraalsed loosungid, uusvasakpoolne protest majandusliku ja poliitilise võimu aadressil toob kaasa ovatsioonid.
Kunst on sealmail vaid vahend – Berliini elu on täis võitlust.
Kunst ja korrakaitsjad
Kuigi politsei sekkumine on tänavaaktsioonide puhul Berliiniski paratamatu, ei saa seda võrrelda Pariisiga. Kusagil ei ole nii palju korrakaitsejõudusid kui selles Vana Maailma iidses kultuurimekas – tumesinistes politseivormides suurekasvulised relvis kolmikud on lahutamatu osa tänavapildist.
Getod on täis illegaale ja territooriumil, kus ühel ruutmeetril tõenäoliselt kümne religiooni esindajad, on tsivilisatsioonide kokkupõrge vaid hetke kaugusel. Võib-olla seetõttu on nad tänavakunsti osas ootamatult liberaalsed ning moodustavad oma automaatide ja pokkerinägudega omapärase, vaid sellele linnale omase tausta.
Kõige parim performance’i-publik on Põhjamaades – saalitäis inimesi suudab avatud tähelepanuga keskendunult ja vajadusel vaikselt jälgida igasugu etendusi, olenemata sisust ja pikkusest.
Kõigil on hiljem oma interpretatsioon toimunust ja keegi ei kurda, et ei saanud midagi aru.
2012. aastal toimuvaks Diverse Universe performance’ifestivaliks tuli koostööpakkumisi veel väisamata maadestki – Bulgaariast, Serbiast, Portugalist, Itaaliast.
Prantslane Jean Michel Rubio on ostnud laeva ja tahab kunstnikke vedada mööda Vahemere sadamaid, Põhjamaades ootavad värskelt avastatud paigad uut invasiooni. Vanad partnerid Berliini, Londoni, Pariisi ja Riia näol on niikuinii kindlalt olemas. Pealinnas on järgmise aasta festivaliks aja juba eraldanud Tallinna kunstihoone, Pärnusse on plaanitud 2012. aastal festivaliga jõuda südasuveks.